Avaleht / Kogemuslood / Page 8
  • Surnuaial kasvanud. Aidi Lepik

    Antud kirjutis põhineb minu mälestustel. Minu ema töötas kalmistuvahina ja isa oli hauakaevaja. Tol ajal oli surnuaiavaht esimene inimene, kelle poole pöörduti kui inimene oli lahkunud. Lähedased olid šokis ja nad ei teadnud, mida nad peavad tegema ja kuidas matuseid korraldada. Mu ema oli paljudele toeks. Minu vanemad tunnetasid ära,…

  • Triinu kaotuse lugu

    Lubasin Marisele juba ammu, et kirjutan „Räägime surmast“ lehele ka enda loo. Tahtsin, et see lugu jõuaks nendeni, kes on olnud samas olukorras ja näitaks, et tegelikult ei ole nad maailmas üksi. Kui lugu sügisel ilmuma pidi, siis ma lihtsalt ei suutnud seda kirja panna. Vahepeal on ilmunud mitu lugu,…

  • Marge kaotuse lugu

    Selle loo kirjutas “Räägime surmast” lehe looja Marise õde ehk tegu on sama kaotuse kirjeldamisega läbi teise inimese silmade. See on näide sellest, kuidas lähedase kaotus mõjutab kõiki veidi erinevalt, ka mälestused ja tunded on erinevad. Marise kaotuse lugu saad lugeda siit. *** Oli täiesti tavaline hommik. Teadsin, et mu…

  • Kerstini kaotuse lugu. II osa

    On peaaegu kesköö. Homme on mul keskmisest tihedam tööpäev ja kõige õigem tegu oleks praegu magada. Aga ma ei saa, sest mõtted lendavad ja sõrmed tahavad selle kõik endast välja trükkida. Pisarad jooksevad mööda põski ja need on nii soolased… Vaatan helendavat ekraani ja mõtlen inimestest. Inimestest enda ümber –…

  • Berit Silvia kaotuse lugu

    Kätte on jõudnud esimene jõulupüha, kui alustan kirjutamist. Mind ajendas kummaline uni, kus seisin oma elutoas, minu kõrval oli keegi sõber ja minu isa. Ma julgustasin oma sõpra leinama ja näitasin, kuidas seda ise teen. Laotasin laua peale teki, mida minu isa tihti kasutas, ning hakkasin vaikselt seda kokku lappima….

  • Anna kaotuse lugu

    Sa ei arva kunagi, et see juhtub sinu perega. Alati kuuled ja näed, kuidas on teistel, aga mitte meil. Mis sest, et surma ning haigestumist oli selleks hetkeks meie suguvõsas mitmeid kordi olnud, ei arva sa kunagi, et nüüd on järg meieni jõudnud. Oli 17. august 2017. aastal. Ema oli…

  • |

    Minu õe matus. Maris Prisko

    Olen seda päris mitmel korral kirjutanud, et oma õe matusest ja üldse kogu matusepäevast mäletan ma väga üksikuid seikasid. Esialgu tundus isegi mõeldamatu, et sellest üldse midagi kirjutada saan. Aga ajapikku olen üles kirjutanud need momendid, mis suvalistel hetkedel meenunud on. Osad hetked ei ole mul ilmselt isegi päriselt meeles,…

  • Kerstini kaotuse lugu. I osa

    Ma unistasin alati õnnelikust abielust. Sellest, et abiellun oma parima sõbraga ja meil ei ole iialgi koos igav. Me leiame igale probleemile lahenduse ning ei lahuta iialgi. Katkise pere lapsena oli see mul nö eesmärk omaette. Tundub nii naiivne, aga täpselt nii mul läkski. Noored ja armunud Leidsin juba 21-aastaselt…