Surnuaial kasvanud. Aidi Lepik

Antud kirjutis põhineb minu mälestustel. Minu ema töötas kalmistuvahina ja isa oli hauakaevaja. Tol ajal oli surnuaiavaht esimene inimene, kelle poole pöörduti kui inimene oli lahkunud. Lähedased olid šokis ja nad ei teadnud, mida nad peavad tegema ja kuidas matuseid korraldada. Mu ema oli paljudele toeks. Minu vanemad tunnetasid ära, mida inimene täpselt vajas sellel raskel momendil. Mõni vajas rohkem lohutamist, teine vähem ja nad oskasid kuulata nende mured ära. 

Surnuaiavahi ja hauakaevaja töö

Minu vanemate töö ei olnud tavapärane kaheksast viieni. Nad olid inimestele 24/7 kättesaadavad ja sageli toimusid matused laupäeviti ja pühapäeviti. Ma mäletan neid hetki, kus inimesed helistasid öösiti mu vanematele, et mida nad tegema peavad ja isal oli juhuseid, kus pidi keset ööd viima lahkunu surnukuuri.

Minu emal oli tavaks iga matuse ajaks riisuda puhtaks (talvel ajas tee lumest puhtaks ja liivatas) lahkunu teekonna surnuaia sissesõidust kuni hauani. See oli kui austusavaldus lahkunule ja tema lähedastele. Suurem osa matustel oli ema ise kohal ja aitas matust läbi viia. Tal oli spetsiaalne kandik, kus oli sätitud liivakuhi, et inimesed saaksid haua juures visata kolm peotäit mulda. Tänasel päeval on kandik tihti asendunud labidaga. Ema aitas sättida pärgi ja kimpe kalmule peale haua kinniajamist, sest sageli inimesed ei olnud kursis, et tavaks on pereliikmete kimbud panna lahkunu pea juurde. 

Minu isa aitas kogu matuse protsessi läbi viia, ta aitas kirstu transpordiga, kaevas haudu ja ajas neid kinni, kandis kirstu. Kui mu isa kaevas haudu, siis matusepäevaks oli kirstu teekond hauani kaunistatud kuuseokstega, mille peale oli asetatud valge lilleõis ja teekonna alguses oli kaks väikest kuuske, mille otsad olid murtud ja musta lindiga märgistatud. Liivakuhi oli ilusti vormitud ning nii liivakuhi kui haud ise olid kaunistatud kuuseokstega ja valgete lilleõitega. Urni matustel oli isal tehtud urni auku väike aste, et omaksetel oleks lihtsam urni hauda panna. 

Erinevad tavad

Mäletan, et minu jaoks oli mingi hetk ajaarvamine selle järgi, kas tegemist oli õigeusu või luteriusu matusega. Kui oli õigeusu matus, siis ma teadsin, et mu vanemad on suurem osa ajast tööl, sest need kestsid mitu tundi. Minu jaoks “elamus” oli ka see, kui ühel matusel sõitsime matuserongis ja vastutulevad autod peatusid. Ma ei saanud aru, miks keset maanteed autod nii teevad ja siis isa ütles, et see on austusavaldus lahkunule. Olen märganud ka, et inimesed, kellest matuserong mööda läheb, võtavad mütsi peast ja langetavad pea, mis on ka kui austusavaldus lahkunule.

Kasvamine surnuaial 

Olen küsinud vanematelt, kas nad on spetsiaalselt minuga rääkinud suremisest ja matustest. Kumbki vanem ei mäleta, et nad oleksid seda teinud. Minu jaoks surm ja sellest rääkimine on loomulik, sest ma olen kasvanud selles. Kui ma kooli läksin, hakkasin tasapisi aru saama, et teiste inimeste jaoks on see ebameeldiv, tabu ja raske teema. Sealt tekkis häbenemine vanemate ametite osas. Kui alguses ütlesin nende ametinimetused välja ja sain ebameeldivate pilkude osaliseks, siis hiljem hakkasin ütlema, et minu ema töötab linnavalitsuses ja isa on ettevõtja. 

Surnuaias meeldis mulle lugeda hauaplaatidelt nimesid ja välja arvutada numbrit, mis vanuses on inimene lahkunud. Igas eas inimesi sureb. Ka neile, kes on sündinud surnult, on oma hauaplats. Sellised lahkumised on väga rasked. Aga selle sees elades olen mõelnud, et matused võiksid olla sündmused, kus tuleks elu tähistada ja mõelda, kuidas on lahkunud sinu elu mõjutanud ja mis mälestusi olete koos loonud. Kui olen pidanud käima matustel, siis kirstu juures või kui on kolme peotäie mulla viskamine, olen tänanud lahkunut, et sain tema elust osa. Selline käitumine on minu jaoks lahkunu austusavaldus.

Surmast rääkimine

Minu jaoks on surm elu loomulik osa. Kui sa oled siia ilma sündinud, siis on kindel, et mingil hetkel sa sured. Ma ei ole kunagi surma võtnud kui hirmutavat sündmust. Kooli minnes ja vanemaks saades hakkasin kogema surma ja matust kui tabuteemat. Ma olen kogenud neid pilke kui on saadud teada, millega mu vanemad tegelesid ja sellele järgnevat eemale tõmbumist. Ning kogenud seda, kuidas inimesed lähevad “lukku” kui rääkida suremisest ja matustest. Inimesed võtavad surma kui õudset ja rasket sündmust, millest ei tohi rääkida. Aga just sellest vabalt rääkimine, aitab minu meelest paremini tulla toime selliste sündmustega.

Ma arvan, et ma olen üks väheseid noori, kes on mõelnud, et kuidas ma soovin maetud saada ja sellest ka oma perega rääkinud. Ma loodan, et nii pea ma ei sure, aga olen vanemate töö kõrvalt näinud, et surm ei hüüa tulles ja see võib igal hetkel juhtuda. Ei pea liiga detaili minema – kasvõi välja mõelda, kas soovid kirstu- või urnimatust, kuhu surnuaeda soovid, et sind maetakse jmt. Paljudel lähedastel tekib alati see küsimus, et ei tea, kas lahkunu jäi oma matustega rahule ja mõeldakse, mida lahkunu oleks soovinud. 

Leina eri palged

Iga inimene leinab erinevalt. Mäletan kui ühel matusel üks naisterahvas nii südantlõhestavalt karjus ja oli endast väljas, kuna tema abikaasa oli lahkunud. Mõned inimesed käivad iga päev haual istumas, et tulla toime selle leinaga. Teised ei pruugi jõuda mitmeid kuid ja ka aastaid haua peale. Nii kuidas matusepäeval olid pärjad pandud nii need on jäänud väga pikalt. Ei ole õiget ega valet leinamisviisi. Mõne inimese jaoks on surnuaias käimine ebameeldiv ja inimesi piiravad ka erinevad uskumused. Näiteks olen kuulnud seda, et kui võtta midagi surnuaiast kaasa, siis see tähendab, et tood surma endaga kaasa. 

Kuidas on sellises valdkonnas kasvamine mind mõjutanud? Ma arvan, et tänu sellisele pagasile olen ma väga empaatiline ja hea kuulaja. Minu jaoks on surnuaed kui pühakoht, kus ei käida lällamas, vaid jalutatakse vaikselt ja räägitakse vaikselt. Minu jaoks on alati kaks aega aastas, kus pean kindlasti surnuaiale minema, nendeks on hingedepäev ja jõulud. Siis on kogu surnuaed küünlasäras ja see on nii ilus vaatepilt, kuidas inimesed jätkavad surnuaias käimise traditsiooni ja toovad küünlaid oma lähedastele.