Rubriik: Räägime surmast

Lastega surma teemadel rääkimine on paljude jaoks väga keeruline. Meie riigis ja ühiskonnas on see pigem tabuteema, mille osas vaikitakse võimalikult kaua. Kõik teavad, et surm saabub ühel päeval niikuinii, aga enamusel puuduvad sellega seoses igasugused soovid, mõtted ja ettevalmistus. Surma nähakse pigem negatiivse sündmusena, millega kaasneb kellegi kaotamine, valu, kurbus, pisarad jmt. Usklikumas ühiskonnas …

Kolm päeva hommikust õhtuni erinevaid surmateemalisi ettekandeid üle maailma? Jah, palun! – Ehk hiljuti toimus surmateemaline veebifestival nimega “Lifting the Lid”. Läbi mingi õnne oli ka minul võimalik seal esineda ja esindada meie väikest Eestit. Antud artiklis jagangi veidi nii enda muljeid kui ka mõtteid UKst pärit ürituse peakorraldajate Jo Dagless’i ja Victoria Keen’i poolt. …

Olen tänaseks surma teemadega teadlikumalt kokku puutunud üle nelja aasta. Selle aja sisse jääb vabatahtliku hingehoidja töö nii Tallinna Diakooniahaiglas kui praegu Lõuna-Eesti Haiglas. Samuti isa surm ning nii mõnigi lähem ja kaugem lahkumine. Olen endale aru andnud, et me elamegi igapäevaselt surma kõrval ning see ongi elu osa. Sõda, meist mitte kaugel, loendab surmasid …

Aeg lendab! Päevast, mil julgesin esimese artikli postitada, on möödas juba kaks aastat. Kohtan järjest enam neid veidi viltuseid pilke, kui ütlen, et olen surmast kõnelemise entusiast ja vean oma vabast ajast selleteemalist veebilehte. Või mismoodi mind sütitab, kui keegi hakkab vestluse käigus rääkima mõnest uuest matusetraditsioonist või nõuannetest, kuidas korterist laibahaisu likvideerida. Kui selgitan, …

Eelmisel korral vaatasime üldiselt, kuidas on võimalik traditsioonilist matust isikupärasemaks muuta. Kirjutamisprotsessis jõudsin nii mõnegi ideeni, mis tegelikult tuleb mõnest muust kultuurist. Seetõttu jätkamegi täna sarnasel teemal, aga inspiratsiooni kogume seekord teistest kogukondadest. Kindlasti on oluline mainida, et tänases artiklis välja toodud kombed varieeruvad sõltuvalt piirkonnast, usulistest arusaamadest, aga ka sotsiaalse klassi poolest. Samuti, kuigi …

Mõni aeg tagasi ilmus surmauurija Karl Käsnapuu sulest raamat “Surmalähedased kogemused. Mis saab elust pärast surma?”. Huvi selliste teemade vastu on mul alati olnud, sest see kõneleb müstilisest maailmast, millest vähesed avalikult räägivad. On neid, kes usuvad sellesse ja siis on neid, kes kõik sellised väited ratsionaalse mõtlemisega ümber lükkavad. Alles hiljuti pidin ise käima …

Oled ehk kuulnud, kuidas lähedased jõuavad viimasel hetkel surivoodile lahkuja kätt hoidma, kes teeb just siis oma viimase hingetõmbe. Või olukorrast, kus lähedased on ööd ja päevad surija kõrval, peatub ta süda just siis kui üheks hetkeks toast lahkutakse. Tegemist ei ole siinkohal mitte kokkusattumuse vaid pigem nähtusega, mida paljud surijatega tegelevad spetsialistid enda töös …

Igaühel meist on surnuaiaga oma suhe. Kes käib seal igal tähtpäeval, kes ainult jõuludel, kes imetleb või kardab kaugemalt. Seda mõjutab suuresti see, kuidas meid üles kasvatati ning kuidas meie vanemad surnuaias käimisesse suhtusid. Mõtiskleme praegusel rahulikul aastalõpuajal veidi sellest, millist rolli mängib surnuaed jõulude tähistamises ning mida me jõulude ajal surnuaias käimises leiame? Täname …

Detsembri alguses esietendus teatris Must Kast minu (Birgit Landberg – lavastaja) uuslavastus “Surm”. Kui tihti saame me võtta endale kaks kuud, et süvitsi surmast rääkida, ilma, et põhjuseks oleks kellegi lahkumine? Meil trupiga avanes selline võimalus ning järgnev kirjutis püüabki saadud kogemuse sõnadesse panna. Milleks üldse teha lavastus surmast?  Viimasel ajal on meie ümber väga …