Lapse sünd jääb meelde. Lapsevanem mäletab seda päeva ka aastaid hiljem. See muudab elu ja ümbritsevat maailma. Lapse sünd muudab mõttemaailma. Isa ja ema näevad lapse sündi kindlasti erinevalt, aga see on siiski sündmus, mis jätab jälje. Millise jälje see jätab, oleneb muidugi sündmuste käigust. Kui haiglast tullakse koju pisikese…
Surm ei tule alati korraga ega astu ellu suure pauguga. Mõnikord tuleb ta vaikselt, jääb kõrvale ja hakkab tasapisi kujundama viisi, kuidas me maailma ja elu ennast tajume. Sageli ei saa me sellest kohe aru, vaid alles hiljem, kui vaadata tagasi ja näha mustrit, mis tol hetkel veel nähtav ei…
Umbes aasta pärast oma vanaema surma käisin vaatamas näidendit “Jäneseurg”, mis võttis tol hetkel minu tunded väga hästi kokku: „Lein – see ei kao kuhugi. Aga mingil hetkel… see muutub. See on nagu telliskivi, mida sa oma taskus kannad. Aeg-ajalt unustad ära, et see sul taskus on ja siis mingil…
Esimestel päevadel oli peas suur segadus. Lähedastele rääkisin kõigest, mis juhtus, aga lähiperest väljapoole polnud ma valmis kellegagi kahekesi jääma. Umbes nädal pärast juhtunut tuli sõbranna külla. Organiseerisin selle kohtumise nii, et me poleks kahekesi ning oleks tegevust, muidu poleks ma ennast mugavalt tundnud. Ma polnud valmis juhtust rääkima. Lülitasin…
Pole lihtne end taas sellele lainele lülitada, tuletamaks seda kõike meelde ja elamaks seda taas läbi. Võib tekkida küsimus, et miks kirjutan ülejäänud lugu nii palju hiljem? Kartsin, et äkki unustan midagi olulist kirjutamata. Et siis on ju lugu nagu lõpetamata. Pean siiski endale aru andma, et see sündmus jääb…
Kerides aega 12 aastat edasi, jõuame 2023. aasta suvesse. Olen lõpetanud arstiõpingud, spetsialiseerumas eriarstiks, saanud emaks vahvale tüdrukutirtsule ning äsja avastanud, et ootan oma teist last. Minu lein ja igatsus ema järele on sealjuures käinud lainetena. On perioode, kus mälestus emast on kibemagus, kuid toob siiski naeratuse näole. Samas on…
“20:11”, “Ainult rahvas päästab rahva” (hispaania keeles: Solo el pueblo salva al pueblo) on ilmselt tavalise eestlase jaoks mitte midagi ütlevad fraasid. Hispaanlaste, täpsemalt valencialaste jaoks on nende kahe ütluse taga aga kohutavad mälupildid, tugev valu ja lein. Mainides sõna DANA meenub ilmselt mõnele eestlasele hägusalt aasta tagasi maailmas meediasse…
Kui täiskasvanuikka jõudmine tähendab paljude jaoks suurt vabadust, uusi võimalusi, keeldude kadumist ning õiguste tekkimist, siis minu täiskasvanuelu algas hoopis teisiti, kui ma seda kunagi ette kujutanud olin. Mõned nädalad pärast mu 18. sünnipäeva pidi mu ema minema plaanilisele lihtsale operatsioonile, mille järgselt oleks pidanud mõned päevad haiglas taastuma ning…
Esimest korda puutusin surmaga kokku 1996. aastal. Vanaisa oli juba mõnda aega haige, meditsiin ei saanud enam aidata ning tal oli võimalus veeta lõpuajad kodus, oma voodis. Meie perekonnas on meditsiiniharidusega inimesi ja nii oli ka teada, millal tuleb lõpp. See juhtus siis, kui mina sattusin tema voodiserval istuma. Üks…