Testamendi tegemise kogemuslood

juuli 2, 2024 0 Kommentaari

Käesolevas artiklis jagab oma kogemusi lisaks Marisele ka tema hea sõber Andrus. Olen testamendist kirjutanud varemgi, kuid pidin piinlikkusega tunnistama, et endal oli testament tegelikult senini veel tegemata. Kui Andrus testamenti tegema hakkas, pakkus ta lahkesti, et võib protsessi kirja panna, et saaksime seda lehel jagada. Mõeldud, tehtud. Siis jäi see kirjutis aga mõneks ajaks …

Loe veel “Testamendi tegemise kogemuslood”

Isa surmaga kaotasin ka perekonna. Kogemuslugu

juuni 18, 2024 0 Kommentaari

Mälestus isast on soe, ere ja toob naeratuse suule. Ta oli meie perekonna vahvalt tukslev süda, mees, kes hoidis kogu perekonda ühtsena koos. Tema elutarkus, tingimusteta armastus ja mõistvus olid meie perekonna alustalad. Tema poole võis pöörduda iga mure ja muidugi ka rõõmuga. Ta oli väheste sõnade mees, kuid kui ta midagi ütles, siis oli …

Loe veel “Isa surmaga kaotasin ka perekonna. Kogemuslugu”

Hüvasti, head teed jäi ütlemata. Sireti kogemuslugu

mai 21, 2024 0 Kommentaari

Minu isa lahkumine sellest maisest elust algas umbes aasta enne tema surma. Ega ma toona teadnud, et elu mind niimoodi selleks hetkeks ette valmistab, aga tänu sellele aastale sain talle tagasi anda kogu hoole ja armastuse, mille tema mulle andnud oli. Mõni nädal enne viimsele teele minemist ohkas isa haiglavoodis: „Miks see lõpp nii raske …

Loe veel “Hüvasti, head teed jäi ütlemata. Sireti kogemuslugu”

Selma* kogemuslugu

aprill 23, 2024 0 Kommentaari

Oli soe kesksuvi ning mu suvepuhkus oli paari päeva pärast lõppemas. Kuna mu mees töötab Põhja-Soomes rekajuhina, olin kaheks nädalaks sinna suundunud ning võimalusel temaga reisidel ka kaasas käinud. Kuigi olin vägagi teadlik põhjamaade kitsastest teedest, järskudest kuristikest ja talvistest kehvadest teeoludest, oli sealne imeline loodus siiani minu jaoks hirmu üle kaalunud ning olin kõrvalistujana …

Loe veel “Selma* kogemuslugu”

Janne* kaotuse lugu. I osa

märts 26, 2024 0 Kommentaari

Kaheksa kuud tagasi poleks ma osanud uneski näha, et siia lugu kirjutan. Meie elu peaks olema praegu hoopis teistsugune, neljaliikmeline.  Möödunud suvel läksin 36 nädalat rasedana “lihtsalt igaks juhuks” enne magamaminekut öösel kell 1 haiglasse kontrolli, sest laps polnud päeva jooksul liigutanud. Olin veendunud, et tegelikult on kõik hästi ja muretsesin hoopis, et kuidas ma …

Loe veel “Janne* kaotuse lugu. I osa”

See üks patsient…

märts 19, 2024 1 Kommentaar

Juba enne seda, kui asusin õendust õppima, olin kuulnud, et kõigil tervishoiutöötajatel on (vähemalt) üks patsient, kes algusaastatel nende südamesse poeb ning on ülejäänud karjääri jooksul justkui latern, mis ka kõige süngematest ja raskematest perioodidest oma valgusega läbi juhatab. Isegi kui me kohe ei mõista, et see on nüüd see Patsient suure algustähega, siis konkreetne …

Loe veel “See üks patsient…”

Krõõda kaotuse lugu

veebruar 27, 2024 1 Kommentaar

Veebruaris möödub aasta sellest, kui mu tädi vähidiagnoosi sai. Täpselt seitse kuud hiljem teda enam meie seas ei olnud. Tagantjärele tarkusena jaotub möödunud aasta erinevatesse etappidesse. Erinev teadmine, erinev häälestus, erinevad väljakutsed.  Aega ju on Tegelikult ei olnud ma tädiga enne tema diagnoosi üldse meeletult lähedane. Käisime tal küll igakord külas, kui sinnakanti sattusime, ja …

Loe veel “Krõõda kaotuse lugu”

Miks pole mõnikord abist abi? Karmen Koppel

veebruar 6, 2024 0 Kommentaari

Seda, et lein vajab teist inimest, kogeb enamik leinajaid. Kaotusest tingitud kurbus ja valu otsivad hingest väljapääsu ja rääkimine on üks võimalus leevendust leida. Rääkida võib nii lähedase kui ka võhivõõraga, kuid sagedamini otsib inimene abi terapeudilt. Seda eriti olukorras, kus lein tabab samaaegselt ka neid, kellele senini elu rasketel hetkedel toetuti, või kus ainsateks …

Loe veel “Miks pole mõnikord abist abi? Karmen Koppel”

Merrildi kaotuse lugu

jaanuar 2, 2024 0 Kommentaari

Kuigi surm on igapäevaelu loomulik osa, on mul sellega kokkupuudet olnud võrdlemisi vähe. Ma olen elu jooksul käinud mitmetel matustel: saatnud ära oma mõlemad vanaisad ning mitmed vanaonud ja -tädid, kuid kõige keerulisem oli jääda ilma oma parimast sõbrast – oma koerast Lembust. Muska Lembu ei olnud meie esimene koer. Meie esimene koer oli Muska, …

Loe veel “Merrildi kaotuse lugu”