Surm ja lähedase kaotamine ei ole minu jaoks võõrad. Mul on teile rääkida mitu erinevat lugu. See lugu, mida täna teiega jagan, juhtus 32 aastat tagasi. Kui minult küsiti, kas oleksin nõus mõnda oma kaotuslugu jagama, olin veendunud, et seda lugu kirja pannes ma enam emotsionaalseks ei muutu. Ometi ei olnud ma veel ridagi kirjutanud, kui kurbus minus võimust võttis… Võin vaid aimata, miks see nii oli, kuna selles, miks me ühel või teisel hetkel just teatud viisil reageerime, ei saa kunagi päris kindel olla.
Jaanuar 1991
Oli aeg, mil Nõukogude Liit tegi viimaseid katseid värvata Eesti poisse Vene kroonusse. Kes vähegi sai, puges peitu nagu metsavennad omal ajal. Sama tegi ka minu 19-aastane vend Hillar, kes redutas toona paari sõbraga Pihtla kandis. Kuna mul sel ajal päris oma tuba ei olnud, palusin emalt ühel õhtul luba magada venna toas. Mäletan selgelt ema sõnu: „Võid küll. Ega Hillar täna enam koju ikka ei tule.” Samal ööl ärkasin hetkeks unest ja nägin kedagi toast patja võtmas. Järgmisel hommikul ärgates istus ema mu voodi äärel.
„Sa ütlesid, et Hillar ei tule koju, aga ta ju ikkagi tuli,” ütlesin.
Ema vastas vaikse ja raske häälega: „See ei olnud Hillar, see oli Vahur.”
„Aga kus siis Hillar on?” tuli üle mu huulte tahtmatu küsimus. Ma ei tea, miks ma seda küsisin. Järgnes pikk vaikus ja seejärel kõlas: „Hillarit ei ole enam…”
Koduni vaid meetrid…
Ma ei mäleta kes, millal või kuidas mulle juhtunut selgitas. Vend oli sõpradega otsustanud siiski sel õhtul koju tulla. Linnatuledeni oli jäänud vaid paar kilomeetrit, kui nende auto teelt välja sõitis. Neljast sõidukis olnud noormehest kolmel olid väiksemad kriimud või vigastused. Neljas, minu vend Hillar, suri kohapeal. Mäletan, et inimesed arutlesid, kuidas õnnetuspaik oli kodust vaid kiviviske kaugusel ning miks ometi pidid poisid öösel linna sõitma hakkama. Oli nagu oli, poisid olid teel koju ning vahetult enne linnapiiri tegi saatus oma käigu ja surm astus ligi.
Päev nagu iga teine?
Hillar suri pühapäeval, 27. jaanuaril 1991. Mina olin siis 12-aastane. Hommikune vestlus emaga toimus esmaspäeval. See oli koolipäev. Ma ei suuda meenutada, kas keegi ütles mulle toona, et võin koju jääda või pean kooli minema. Mälestuste järgi otsustasin siiski minna. Tundus väga oluline koolis olla, kuna sel päeval pidi olema minu kord hambaarstile minna. Esimene tund oli ajalugu. Väljas oli veel hämar või näis mulle ainult nii? Ma kuulsin õpetajat klassi ees rääkimas, nägin klassikaaslasi toimetamas, aga see kõik toimus nagu väljaspool mind. Mäletan, kuidas õpetaja minu poole pöördus olles veidi häiritud minu hajevil olekust. Vastasin, et mul sai täna öösel vend surma. Tundus, et kaaslaste pilgud pöördusid minule. Mäletan õpetajat pisut mõistmatul toonil küsimas: „Kulla laps, mida sa siis siin teed?” ning seda, kuidas ma tagasi koju läksin. Rohkem ei suuda ma sellest päevast meenutada.
Surnukuur ja viinahais
Kuna tegemist oli õnnetusjuhtumiga, viidi haigla all olevas surnukuuris läbi lahkamine selgitamaks välja surma täpsemad asjaolud. Pealtnäha ei olnud Hillaril mitte ühtegi sellist vigastust, mis oleks olnud surmavad. Ma ei tea, et keegi oleks mulle öelnud, mis oli venna surma põhjuseks, kuid mäletan täiskasvanuid omavahel rääkimas, et selleks olid, lühidalt öeldes, sisemised vigastused. Ilmselt oli keegi mulle ikkagi selgitanud sõna „lahkamine” tähendust. Mäletan, kuidas see mind ärritas – miks peaks keegi mu venna keha lahti lõikama? Kas tema surmast juba küllalt ei olnud?
Mingil põhjusel võeti mind sel päeval surnukuuri kaasa, kui venda matuserüüsse riietama hakati. Mäletan, kuidas ma lahkamisarsti pahaselt südametuses süüdistasin, sest mingi toimingu tegemiseks oli tal vaja venna pead tõsta ning ta tegi seda juustest kergitades. Millise julmusena tundus mulle tema teguviis. Aga tema tegi ainult oma tööd.
Tol ajal ei olnud surnu hoidmiseks selliseid võimalusi nagu tänapäeval. Enne matuseid tuli surnukeha iga päev viinaga pesta. See viinahais on igaveseks mu mällu sööbinud. Ikka ja jälle juhtub, et tunnen ootamatult oma läheduses just seda laiba ja viinasegust haisu. Paratamatult mõtlen siis, et olen ilmselt surnuaialt mõne hinge omale sappa haakinud, sest nii kui ma seda haisu omale teadvustan, haihtub see hetkega.
Enne ja pärast matuseid
Kui sugulased ja sõbrad hakkasid tasahaaval kogunema, oli mul millegipärast tunne, et mul on kohustus nutuseid leinajad lohutada. Käisin ja kallistasin neid ning poetasin toetavaid sõnu nagu oskasin. Ma ei nutnud. Ma ei olnud sinnamaani vist kordagi nutnud. Esimene paanikahoog ja pisarad tulid kirikus, veidi enne seda kui oli aeg kirstule kaas peale panna. Korraga tundsin ma nii selgelt, et nüüd ei näe ma oma venda enam mitte kunagi. Hillar oli esimene surnu, keda ma puudutasin. Jäiselt külm ja nahk nagu tallanahk… Seda tunnet oma peopesas ei unusta ma mitte kunagi.
Matusest tehti terve albumitäis fotosid. Miks küll ometi? Miks pean ma seda kõike läbi nende piltide veelkord läbi elama? Mu keha mäletab ju niigi.
Elu läks edasi. Rohkem ma ei nutnud ega näinud ka ema nutmas. Sel teemal ei räägitud. Mäletan hetke sama aasta suvest: mängisin klaveril ja laulsin mingit lugu sõtta jäänud sõduritest, kui korraga kuulsin oma ema magamistoas nutmas. Muidugi olid mu küsimused seotud ülejäänud pereliikmetega. Minus oli jälle hirm, et kellegagi on midagi juhtunud. Aga ema ütles läbi pisarate: „Ma sain nüüd aru, et Hillar ei tule enam mitte kunagi koju.”
Kingitus
Surma teemal ei räägitud. See lihtsalt oli midagi, mis juhtus, aga mida ei selgitatud. Kui suguvõsas olid matused, siis võeti mind kaasa. Sealt tulid minu teadmised ja kogemused, mida matustel teha või kuidas käituda. Lein on must, aga pigem vist igaühe enda asi. Mina sain sellest sissepoole elatud leinast “kingituseks” psoriaasi. Aga kust olen ma leidnud lohutust? Mu emal on surma ja surnuaiaga eriline side. Talle annab inimeste viimsele teekonnale saatmine ning surnuaias käimine jõudu. Mina kannan lahkunuid endaga kaasas oma hinges. Hauaplatsi hooldamine või seal lahkunuga rääkimine ei ole minu teema. Olen oma kallitega teistmoodi seotud – ma tunnen nende kaitset ja toetust just siis, kui ma seda kõige enam vajan.
Hillari loo lõpetuseks selline seik: september 1996. Ärkasin hommikul ööunest ja mulle meenus, et olin unes näinud oma venda, kes oli justkui üle pikkade aastate koju käima tulnud. Hillar astus mu unenäos tuppa, võttis seljast seljakoti ja istus diivanilauale. Küsisin temalt, kus ta nii kaua olnud oli ja lisasin, et oleme teda kõikjalt otsinud. Tema aga avas oma kotisuu, ütles, et tõi mulle kingituse ning ulatas mulle suhkrulusika. Nädal hiljem sain teada, et olen lapseootel. Mu vend kinkis mulle tütre.
Rääkida või mitte?
Saite ilmselt isegi aru, et tegin selle protsessi – lähedase kaotus ja lein – läbi suuresti üksi. Mind ei jäetud üksi sõna otseses mõttes, sel teemal lihtsalt ei räägitud. Miks ei räägitud? Usun, et see oli mu vanemate jaoks liiga valus ja hirmutav, kuna nad mõlemad olid matnud oma esimesed abikaasad ja isa ka pisitillukese poja. Nende eelmine lein ja valu ei olnud veel jõudnud tervenema hakata, kui tuli uus. Nii võibki juhtuda, et sul pole enam jõudu kellelegi selgitusi jagada. Ainus, mida sa teed, on püüd ellu jääda. Venna kaotamine ja leinaga üksi jäämine õpetas mulle, kuidas oma lastele nende vanaisa lahkumist selgitada ning neid leinas toetada. Samas tean, et kuigi tegin mõningaid asju õigesti, siis oli ka asju, mida oleks saanud paremini teha. See on aga juba uus lugu, mida ehk peagi ka teiega jagan.
Ma ei tea, mida mu täna jagatud lugu teist kellelegi annab. Pean aga tõdema tõsiasja, et aeg võib küll haavad parandada, aga armid jäävad. Täpselt nii nagu võib valutada inimesel kehaosa, mida tal enam ei ole, valutab hing ja nutab süda ka aastakümneid pärast lähedase lahkumist. Vahe on vaid selles, et valu ja kurbust on nüüd lihtsam taluda.
