Pärast 2017. aastat läks samuti esialgu hästi – tõhustatud raviga saadi K neerude töö kontrolli alla ning trombidki paranesid. K-l ja tema raviarstidel oli lootus, et ravimeid pidevalt võttes haigused ei ägene ning aja jooksul on võimalik ravimite hulka vähendada. Kahjuks halvenes juba poole aasta pärast neerude seisund ning oli…
Kui ise või lähedane või eriti laps jääb haigeks, üritab iga normaalne inimene leida abi. Otsisin isegi. Leidsin “selgeltnägijaid”, kellelt jäid meelde mõtted, et “Miks sa tööl käisid? Sul polnudki ju oma lapse jaoks aega, sellepärast ta haigeks ju jäigi!”. Oot, oot! Meie vanavanemad ka tegid tööd, kõik lapsed ju…
Kui ma Räägime Surmast lehega alustasin ja enda õe kaotuse loo kirja panin, küsisid paljud, kas see on minu viis leinaga toimetulekuks. Tol hetkel ma sellele nii ei olnudki mõelnud, aga täna tean, et just see nii ongi. Üsna pea pärast lehega avalikkuse ette tulekut hakkasid ka teised märku andma,…
Kaotasin oma kaaslase K kroonilistele haigustele 2020. aasta sügisel. Ta oli sel hetkel kõigest 28-aastane. K-s oli kõik, mis peab olema inimeses, kes annab sulle tiivad ja kannab sind elus edasi. Olen rohkem kui korra mõelnud, et oskaks ka ise elada nii, et isegi pärast oma surma olen kellegi jaoks…
*Avapildil on Rasmus Altmäe. Fotograaf: Krõõt Tarkmeel. Meie pere kolmas poeg Rasmus sündis terve ja tubli poisina septembris 2011. Raseduse ajal diagnoositi mul rasedusdiabeet, põhjusena stress, ülekaal (15 kg plussis rasedana) ja vanus (toona 39-aastane). Süstisin insuliini ja olin pideval jälgimisel. Sünnitus kutsuti esile ca nädal õigest sünnituse tähtajast varem,…
Pealtnäha puhas mees Olin oma elukaaslasega koos olnud umbes aasta aega, kui ühel nädalavahetusel külastasime tema kodukanti ning ta soovis mulle ühte oma lapsepõlvesõpra tutvustada. Ta oli oma sõbrast mulle varem igasuguseid lugusid rääkinud, kuid sinnani ei olnud me veel kohtunud. Esmamulje Martinist (nimi muudetud) oli väga positiivne. Temaga aega…
Olen tänaseks surma teemadega teadlikumalt kokku puutunud üle nelja aasta. Selle aja sisse jääb vabatahtliku hingehoidja töö nii Tallinna Diakooniahaiglas kui praegu Lõuna-Eesti Haiglas. Samuti isa surm ning nii mõnigi lähem ja kaugem lahkumine. Olen endale aru andnud, et me elamegi igapäevaselt surma kõrval ning see ongi elu osa. Sõda,…
On taaskord käes hingedeaeg ja ilmselt paljude eestlaste jaoks seostub see ühe nimega – Marju Kõivupuu. Just tema artiklid, raamatud ja intervjuud satuvad sellel külmal ajal meediasse. Selle taga on ka põhjus – Marju on toonud eestlasteni meie enda kogemused, kombed ja tunded kõige selle kohta, mis puudutab surmakultuuri Eestis….
Mu õe surmast on möödas pea kolm aastat ja ometi tundub, nagu oleksin endiselt selle sügise rüpes, mil ta lahkus. Aeg kulgeb edasi, ja kuigi öeldakse, et lein leeveneb, olen pigem tajunud, kuidas see muutub – kohanedes ja põimudes mu argipäeva. Sel aastal tunnen leina erilist, vaikset kohalolu. Ta on…