Lähedase kaotuse lood on inimestel nii erinevad, kuid mitte ükski ei tee vähem haiget kui teine. Kõige tugevam kaotusvalu võib mõnda inimest tabada ka alles aastaid pärast lähedase surma. Näiteks juhul, kui saadakse oma lähedase kaotusest alles aastaid hiljem teada. Nii juhtus ka minuga.
Sain teada, et mu isa, kellega olin kontakti kaotanud, on surnud alles umbes viis aastat pärast tema surma. Ta suri 2010. aastal, mina sain sellest täiesti ootamatult teada alles 2015. aastal, kui üks ametnik jutu sees seda mainis.
Ootamatu teadmine
Lapsepõlvest on mul isast erinevaid mälestusi, nii kurvemaid kui rõõmsamaid. Mäletan, kuidas ta mulle süüa tehes köögis naljakalt laulis, kuidas pühapäeviti kahekesi kinos käisime, kuidas ta oma väikesi buddha-kujukesi kogus või kuidas koos krimkasi vaatasime. Olgugi, et ma ei olnud siis nende vaatamiseks veel piisavalt vana. Aga see huvi mulle siiani püsima jäänud.
Ühel hetkel hakkas meie suhtlus aga hääbuma tema enda sõltuvuse tõttu. Ema ei saatnud mind enam nädalavahetusteks tema juurde, ühel hetkel ei töötanud ka ta telefoninumber. Olin siis alles põhikoolilaps ega osanud ehk mõista, mis juhtus või mida isa läbi elas. Varsti pärast seda suri ta sõltuvuse tagajärjel tekkinud terviserikke tõttu.
Aastaid olin teadmatuses, mis temaga juhtus või kus ta on. Viimasel aastal oli ta oma elukohta vahetanud, seega ei teadnud ma ka seda, kus ta elas. Olin kaotanud kontakti ka oma tädiga, kellelt uurida. Kui ma ülikooli lõpus ühe ametnikuga rääkima pidin ja sain jutu sees teada, et mu isa on surnud, tuli see täieliku šokina.
Hääbunud mälestused
Tollel hetkel tundsin end oma leinas täiesti üksi. Mul ei olnud kellegagi seda jagada, ei olnud kedagi, kellelt uurida, mis juhtus. Peas keerles nii palju erinevaid küsimusi, millele sain vastused alles aastaid hiljem.
Lisaks ei olnud mul isast ühtegi pilti alles, sest kõik pildid, sh meist kahest, jäid tema korterisse maha. Tema nägu, hääl, olek elasid ainult mu mälestustes, mis aja jooksul paratamatult hägustusid. Alles mõned aastad tagasi sain uuesti kontakti oma tädiga, kes rääkis mulle täpsemalt, juhtunud oli. Sain temalt ka hulga pilte nii endast väiksena, oma isast, vanaemast. Neid vaadates sain mälestused osaliselt taas elavamaks muuta, nii oma isa kui vanaema puhul. Mu vanaema, kes oli lapsepõlves mu suurim toetaja ja hoolitseja, lahkus ootamatult 2005. aastal. Igatsen teda siiani tohutult.
Piltide läbi taastusid küll mälestused nende nägudest, kuid endiselt ei mäleta ma nende häält. Teeksin kõik, et saaksin kasvõi korra nendega veel rääkida. See on üks neist kaotuse osadest, mida on raske selgitada: mälestused hajuvad ja sellega on tunne nagu ka osa lähedasest oleks kadunud.
Süütunne
Tundsin pikalt süüd, et ei näinud rohkem vaeva, et isaga kontakti hoida või teda aidata. Nüüd olen aru saanud, et olin tollal alles põhikoolilaps. Ma ei saanud vastutada täiskasvanud inimese valikute eest.
Ometi on valus mõelda, kas ma ei olnud piisavalt hea põhjus, et ta suudaks oma pahedele selja pöörata. Aga olen aja jooksul mõistnud, et minu väärtust ei mõõda see, kas ta suutis oma sõltuvusest loobuda või mitte. Sõltuvus on haigus ja kui inimene ise abi vastu võtta ei taha, siis ei saa keegi teine seda tema eest teha.
Olen oma isa aga sageli unes näinud. Nii enne kui pärast tema surmast teada saamist. Need unenäod on olnud alati positiivsed: ta on rõõmus, rahulolev ja tundub, et tal läheb hästi. Olen endimisi mõelnud, kas see võiks olla temalt märk, et ta on nüüd paremas kohas. Unenägudel ei pruugi küll tegelikkuses mingit tähendust olla, aga nendel kohtumistel olen saanud teda näha sellisena, nagu teda armastasin ja mäletasin.
Hetked
Mu lein ei puuduta ainult seda, et mu isa ja vanaema on meie seast lahkunud. See puudutab kõike seda, mida nad enam ei näinud või kogenud. Nad ei näinud mind kasvamas selliseks inimeseks, kes ma praegu olen. Nad ei saanud tulla mu lõpetamistele, kohtuda mu imelise abikaasaga ega näha, kui kaugele olen oma karjääris jõudnud. Mu elus on nii palju inimesi, kellega ma soovin, et nad oleksid kohtunud. Viimasel ajal on eriti valus olnud teadmine, et nad ei näinud mind isegi pulmakleidis.
Lein tabab mind sageli kõige ootamatutel hetkedel. Mitte tingimata nende sünnipäeval või surma-aastapäeval, vaid siis, kui näen midagi, mis nendega seostub. Või kui kuulen mõnda lugu, mida isa armastas. Või kui taban end tegemas midagi, mis neile endile meeldis – metsas jalutamine, true crime dokumentaalide vaatamine või isegi päevikusse oma mõtete kirjutamine. Ühel hetkel olen lihtsalt oma päevatoimetustes ja järgmisel olen nende peale mõeldes taas igatsuses.
Mul on tunne, et vanaema ja isa vaatavad ikka veel minu järele ja hoiavad mind. Ma ei oska seda tunnet selgitada, aga see pakub mulle lohutust. Võib-olla on see armastus, mis on minus alles ja käib minuga kaasas. Võib-olla on see ka viis, kuidas ma tunnen nende lähedust, kuigi nad pole enam siin. Ma leinan neid kauem, kui sain olla oma isa tütar ja vanaema lapselaps. Aga saan neid endaga oma mälestustes pikalt veel kaasas kanda.
*nimi muudetud
