Karolyni kaotuse lugu. IV osa

Olen K-le korraldatud matuse üle uhke. See oli üks viimaseid asju, mida saime tema jaoks teha. Me ei rääkinud kunagi, milline tema matus olema peaks, kuid arvan, et ta jäi meiega rahule.
Korraldasime K-le mälestusürituse, kus teda helgelt meenutasime. Matuse organiseerimise tegi lihtsaks see, et meil, K lähedastel, oli kõigil matustest sarnane nägemus ja korraldasime seda ühiselt. Ülesanded olid jagatud ja kui kellelgi läks olemine talumatult raskeks, siis panid teised õla alla. Ursula Tähepõld Tallinna Krematooriumi AS-ist oli väga professionaalne ja K matuse korraldamisel suureks abiks.
Mälestused ja meenutused
Teadsin kohe, et ma ei taha, et K matusekõne peaks keegi, kes teda ei tundnud. Ta oli minu pisike introvert ja ma ei tahtnud, et matusekõne oleks üldsõnaline. Rääkisin paari K sõbraga, kellele oleksime selle ülesande usaldanud, kuid mõistsin, kui nad ütlesid, et ei suuda matusepäeval kõnet pidada. Seejärel otsustasime, et teeme K matuseks video, kus mina loen matusekõne sisse ja K vend monteerib kõne taustaks sobivad pildid. Kõne sisselugemine oli raske osas, mis puudutas meie suhet, K haigusi ja surma, ning pidin mitmeid lõike korduvalt sisse lugema, sest ei suutnud mitte nutta. Aga tehtud see K nimel sai.
Matusekõne koostamiseks palusin K klassi-, trenni-, ülikooli- ja töökaaslastel ning teistel sõpradel saata mulle toredaid meenutusi ja pilte. See oli uskumatu, kui paljud inimesed tulid mõttega kaasa ja andsid kõneks toredat sisendit. Kõne koostamine ei olnud raske, sest inimeste saadetud meenutusi ja mõtteid K kohta oli tore lugeda.

Kõnes andsime ülevaate K elust läbi erinevate inimeste meenutuste ja toredate seikade. Sedasi saime koostatud kõne, mis hõlmas nii K varast lapsepõlve, kooli- ja ülikooliaega, huvialasid, karjääri, saavutusi kui ka klassi-, ülikooli-, trenni-, töökaaslaste ning teiste sõprade ja ka lähedaste mõtteid tema kohta.
Kõnes kajastasime ka K haigusi ja surmaga seonduvat, kuna mõistsime, et inimesed tahavad teada, mis juhtus. Matusele tuli ca 80 inimest ning vaimselt oleks olnud väga raske igaühele sel hetkel K haiguste ja surmaga seonduvat üha uuesti ja uuesti selgitada. Nagu juba mainitud, aitas mind selle osa kirjutamisel K sisearst, sest sel hetkel ei suutnud ma K haiguste ja viimaste päevade sündmuste peale detailselt mõelda. See oli liiga valus. Lisaks kartsin detailides eksida. Olen taaskord K raviarstile väga, väga tänulik.
Matusetseremoonia
Matusetseremooniaks tellisime elava muusika tšellisti ja pianisti näol ning valisime välja kolm lugu. Esimene neist oli The Script’i „Hall of Fame“ selle loo sõnade pärast. Teine Passenger’i „Let Her Go“ mh põhjusel, et ühel välisreisil sattus K selle inglise lauljaga (enne tema kuulsaks saamist) majutuses ühistuba jagama. Viimane lugu oli Seal’i „Kiss from a Rose“ – lugu, mis K-le väga meeldis. Pärast matust tuli üks muusikutest K õe juurde ja ütles: „Ilus matus oli, K oli vist väga hea vend.“ See oli armas.

Leppisime K lähedaste ringis kokku, et otsustame selle, kas matus tuleb avatud kirstuga või mitte, matusepäeva hommikul. K oli väga ilus mees ja soovisime, et ta jääks inimeste mälestustesse sellisena, nagu ta varem oli. Kokkulepe oli, et kui keegi meist leiab, et K ei tahaks, et kirst on avatud, siis kasutame K raamitud pilti. Matusepäeval otsustasime üksmeelselt, et kirst võib jääda avatuks.
Lisaks leppisime kokku, et me ei telli fotograafi ega tee pilte. Keegi meist ei kujutanud ette, et tahaksime neid kunagi vaadata. Lisaks tundsin, et ei suudaks K kirstu kõrval pildistamise jaoks seista. Küll aga andsime nõusoleku spordiorganisatsioonile, millega K seotud oli, mõned pildid teha. Ka neid pilte pole me kunagi vaadanud.
Palusin oma õel teha K-st kirstus ühe pildi. K surm ja isegi see, et ta üldse olemas oli, tundus mu jaoks esimestel päevadel kohati uskumatu ning pidasin vajalikuks lähedastelt kinnitust küsida, kas päriselt ongi nüüd nii. Seetõttu kartsin, et mul äkki tekib mingil hetkel K surma osas täielik eitusfaas ja siis oleks see foto abiks olnud. Õnneks seda ei juhtunud ja ma ei ole ka õe tehtud fotot kordagi vaadanud.

Ka peielauda ei organiseerinud me traditsiooniliselt, vaid tellisime K jaoks erilisse kohta cateringi. Inimesed said vabas õhus süüa, K-d meenutada, kuulata tema lemmikmuusikat ning vaadata pilte ja videosid tema erinevatest eluetappidest.
Vaikne toetus
Minu jaoks on naljakas, et kuigi K matusel oli ca 80 inimest, on mul selged mälupildid vaid üksikutest inimestest ning üldine tundmus, et inimesi oli palju. Mäletan teatud inimeste pilke ja kallistusi, mis olid lohutavamad, kui ükskõik, millised sõnad.
Tean, et see on üksnes väljend, kuid pärast K surma püüan matustel vältida lauset „Tunnen kaasa“ ning ütlen pigem „Mul on kahju“, sest ma ju tegelikult ei tea, mida see konkreetne inimene tunneb. Lisaks sain K matusel aru, kui hea tunne oli näha minu sõpru, kellel K-ga isegi nii palju kokkupuudet ei olnud. Nad olid seal minu pärast ja mulle suureks toeks. Olen pärast K matust ka ise julgelt läinud ärasaatmistele, kui tean, et lahkunud on minu jaoks olulise inimese lähedane, isegi kui mul lahkunud inimesega kokkupuudet ei olnud.

Otsustasime K tuha osaliselt matta Viljandimaale tema vanaema juurde. Olime K-ga korduvalt sellel surnuaial käinud ja teadsin, et ta peab seda surnuaeda armsaks. Hauaplatsilt on vaade metsale ja põllule – looduses toimuvatest muutustest on selgelt näha aastaaegade vaheldumine ja aja kulgemine. Naljakal kombel häiris mind mõte, et Tartu või Tallinna surnuaial uuele hauaplatsile mattes oleks K hauaplatsil eelduslikult aastaid üksi, enne kui keegi meist tema kõrvale jõuab.
Kuna K hauaplats asub Viljandimaal, palusime Tallinnas toimunud ärasaatmisele lilli ja pärgi mitte tuua. Olen tänulik, et inimesed sellega arvestasid, kuigi tühjade kätega matusele tulek võis algselt tunduda häiriva mõttena.
Lein ja lohutus
Viin K tuha osaliselt tema unistuste reisisihtkohta, mida koos 2019. aastal külastasime. Pean aga 100% veendunud olema, et selleks päriselt valmis olen. Ma ei oleks eales arvanud, et K tuha enda juures hoidmine pakub mulle väga rasketel hetkedel suurt lohutust.

Nii mõnedki mu leina kõige kurvemad hetked on möödunud põrandal, istudes urn käes ja nutta lahistades. Varem oleks ilmselt mõte, et urn kodus on, tundunud mulle võõras, kuid praegu on K tuhk viimane asi, mille kohta saan öelda, et see on päriselt K.
Ma ei testi inimeste taluvuspiiri sellega, et hoiaksin urni tavapäraselt kuskil nähtaval. Küll aga olen tänulik oma pereliikmetele ja headele sõpradele, kes on urni nähes mõistvad olnud. Üks mu parimatest sõpradest ütles kord, kui urn kapil seisis, toitu lauale pannes lõbusalt: „Vabandust, K, ma ei toonud sulle Macist midagi!“ Minu jaoks on see tähendanud minu ja mu leina tingimusteta aktsepteerimist. K tuhk jõuab mingil hetkel planeeritud sihtkohta, kuid ilmselt vajan veel pisut aega.
Viimne mälestuspaik
K hauaplaadi puhul teadsin kohe, et sellel saab olema merihobuke. Merihobukesed meeldisid meile mõlemale väga.

Iga kord, kui surnuaial käin, viin K-le roose. Minu jaoks muudab see hauaplatsi värvilisemaks ja rõõmsamaks. Kuna K oli aiapäkapikkude fänn, kaunistab tema hauda kivist rebase kuju, mis talle meeldis. Ma ei oleks kunagi arvanud, et esimest korda lähen oma mehe hauale 33-aastaselt. Iga kord, kui olen K haual käinud, tunnen aga suurt rahu. Samuti on olemine kergem, kui tean, et K haud on korras. Lisaks on tore näha, et ka K sõbrad ei ole teda unustanud ning näiteks jõulude ajal toovad mitmed inimesed talle küünlaid.
Järgmises osas: Alates K surmast ei ole möödunud päevagi, kui ma tänutundega ei mõtleks selle peale, et ta mu elus oli. Ma ei taha K-d ära unustada ja tema elu tähistamine on minu jaoks tema mälestuse austamine. Seda, kuidas Karolyn tuli toime igapäevaeluga pärast K surma, loe juba järgmises osas.