Kui enamik meist suundub puhkuseks suvel maale või talvel palmide alla, siis leidub ka neid, kes otsivad reisidel hoopis uusi ja põnevaid paiku, mis on seotud nende enda huvidega. Nii võtsin ka mina seekord ette mõned veidi teistsugused sihtkohad, kuhu ma muidu ilmselt ei satuks, kuid mis on kindlasti külastamist väärt. Tänases artiklis viin teid Leetu ristide keskele, Austria matusekultuuri ja Šveitsi ühte erilisse kirikusse.
Usk, mitte vaid Jumalasse
Alustame lähemalt Leedust, kus asub kuulus Ristimägi. Olen seda juba kaks korda nooruspõlves külastanud, kuid kindlasti mitte nii teadlikult kui nüüd, mil tegelen surma ja elulõpu teemadega. Esimesel korral, üsna varases teismeeas, panin ka ise Ristimäele ühe risti. Seda konkreetset risti ei ole mul muidugi enam võimalik üles leida.
Ristimäe traditsioon ulatub 19. sajandisse ning selle täpse alguse kohta on mitu erinevat käsitlust. Riste on sinna viidud nii palvetamiseks ja tänuks kui ka lähedaste ja hukkunute mälestuseks. Aja jooksul sai paigast aga midagi palju enamat.
Nõukogude okupatsiooni ajal muutus Ristimägi ka usu ja rahvusliku vastupanu sümboliks. Võimud püüdsid ristide traditsiooni korduvalt hävitada – riste eemaldati ja mäge tasandati buldooseritega. Kohalikud aga jätkasid nende toomist, sageli öösiti. Nii muutus ristide püstitamine ise vaikseks vastuhakuks võimule.
Pärast Leedu iseseisvuse taastamist sai Ristimägi veelgi suurema tähenduse. 1993. aasta septembris külastas seda paika paavst Johannes Paulus II, pidas seal missa ning nimetas Ristimäge paigaks, mis kannab endas Leedu rahva kannatusi, usku ja lootust.
Ristid igast maailma nurgast
Olin päris üllatunud, kui Ristimäele jõudsin, sest see ei olnud enam üldse selline, nagu seda lapsepõlvest mäletasin. Kui varasemast meenub mulle pigem tolmune parkla ja tagasihoidlik ümbrus, siis nüüd oli kõik palju rohelisem ja korrastatud, olemas olid ka kergliiklusteed ning turismiinfopunkt.
Mäe poole jalutades kuulsin juba mitmesuguseid keeli. See kinnitas, et tänaseks ei ole Ristimägi enam ainult Leedu rahva pühapaik, vaid rahvusvaheline palverännu- ja külastuspaik. Ka ristidele kirjutatut lugedes oli näha, et siia jõuavad inimesed maailma eri paikadest ja väga erinevatel põhjustel. On isiklikke riste konkreetse inimese mälestuseks, aga ka selliseid, mis kannavad mõnd üldisemat sõnumit, palvet või tänu. Võib-olla just see teebki Ristimäest nii erilise paiga – iga rist kannab endas kellegi lugu.
Kui keegi sinna kanti satub, siis väike soovitus ka: õhtupoolikul võib mäel päris tuuline ja jahe olla. Mõni kilomeeter küla poole sõites leiab aga ühe kena söögikoha, mille tunneb juba eemalt ära maja ees oleva metalldraakoni järgi. Seal saab pärast Ristimäe külastamist mõnusalt kohalikku toitu nautida.
Muuseum minusugustele imelikele
Austria – riik, mis kindlasti oma rikka ajalooga silma paistab – ei ole sugugi vähem rikkalik ka oma matusekultuuri poolest. Seetõttu on Viini keskse kalmistu ehk Zentralfriedhofi juurde, kuhu on maetud nii mõnedki suurkujud, loodud ka matusemuuseum. See üsnagi modernne muuseum asub kalmistu väravate juures, ajaloolise hoone maa-alusel korrusel.
Tänase muuseumi ruumid paiknevad endise nakkushaigustega surnutele mõeldud leinasaali allkorrusel. Hoone valmis 1907. aastal ning 1930. aastatel muudeti seda nii, et seal sai korraldada leinatalitusi, et ka nakkushaigustega lahkunutel oleks väärikas ärasaatmine. Alates 1938. aastast oli hoone mõeldud “teistsuguste” ehk ilmalike matusetalitustele. Teise maailmasõja ajal sai hoone pommitamises tugevalt kahjustada ning 1960. aastatel ehitati see põhjalikult ümber. Hiljem kujunes sellest üks Viini olulisemaid leinatalituste paiku, kus on hüvasti jäetud ka mitmete tuntud inimestega. Muuseum ise avati hoone allkorrusel 2014. aastal.
Muuseumis saab näha erinevaid esemeid, videoid, pilte jne. Kõigil on juures nii saksa- kui ka ingliskeelsed selgitused. Eriline rõhk on kuninglikel ja kuulsate inimeste matustel, mida on ajalooliselt väga hästi jäädvustatud. Kuigi ma ise arvasin, et olen matuse ajaloo osas üsna teadlik, siis oli vaatamist ja uudistamist ka minul, sest mõned esemed on tõesti väga haruldased.
Näiteks on seal eksponeeritud 1784. aastast pärinev kokkupandava põhjaga kirst. See pärineb Joseph II ajast, mil püüti matuseid muuta lihtsamaks ja säästlikumaks… Võib-olla liigagi säästlikuks. Kirstu põhi avanes ning linasse mässitud surnukeha “kukutati” sealt hauda, ning kirstu ennast sai uuesti kasutada. See küll kaua ei kestnud, aga oli huvitav sellist kirstu oma silmaga muuseumis näha.
Muuseumi pilet maksab üheksa eurot (2026. a suve seisuga). Küll aga soovitan enne minekut kindlasti üle vaadata lahtiolekuajad, sest praegu on need üsna limiteeritud: muuseum on avatud kolmapäevast reedeni kell 10-16. Muuseumi jaoks võiks varuda umbes tunnikese, kui just läbi ei jookse.
Kes räägib saksa keelt, leiab nende suveniiripoest ka päris toredaid musta huumoriga esemeid, aga kahjuks ei ole kõigil toodetel ingliskeelset infot. Küll aga jäid mulle eriti silma matuse-teemalised LEGO komplektid. Ausalt öeldes – üsna ideaalne muuseum minusugustele imelikele. Lisaväärtuseks on ka muidugi lõputult suur kalmistu, mille külastuse jätsin ma mõneks jahedamaks päevaks tulevikus.
Surmakohviku looja jälgedes
Šveits on tuntud oma ilusate mägikülade poolest ning veidi tavaturisti teelt kõrvale hüpates sattusime ilusesse väikelinna nimega Fribourg. Aga see külastus polnud juhuslik. Nimelt café mortel ehk surmakohvikute looja Bernard Crettaz veetis oma pensionipõlve just seal linnas. Muidu elades ja töötades Genfis, liikus ta viimastel aastatel rahulikumasse paika, mis oli lähemal ka tema maakodule.
Kes mind lähemalt teab, siis ei tule üllatusena, et mulle väga meeldib ajalooliselt oluliste isikute puhul uurida, kes nad olid inimesena. Tihti loeme õpikutest vaid nime ja saavutuse, millega et sinna õpikusse kirjutati. Aga kes see oluline inimene oli isikuna, see kaob unustusse.
Sedasi olin ka mina varasemalt uurinud Bernardi elukäiku ning vaadanud ka tema elust tehtud dokumentaali. Seal oli ka näha, et tal väga meeldis käia St Nicholas Katedraalis Fribourgis. See oli koht, mida ta külastas pea iga päev ning seda ka enda viimasel elupäeval. Antud kirik oli tema jaoks koht, kus olla vaikuses, mõelda surmale ja valmistuda enda lahkumiseks. Minu jaoks muutis see katedraali külastuse juba iseenesest tähenduslikuks.
Äratundmine
Jõudes Fribourgi olin ma veidi üllatunud, sest kesklinn nägi välja väga sarnane Tallinna vanalinnale. Ainult, et eesti ja inglise keele asemel oli kuulda prantsuse keelt. Kirikusse sisenedes tervitas mind kooriproov, mis kindlasti tegi kogemuse veelgi lummavamaks. Ringi vaadates tekkis mul aga veel üks kummaline äratundmine. See meenutas mulle väga üht paika, mida olen korduvalt külastanud – Genti Saint Bavo katedraali.
Neil kahel katedraalil ei ole teadaolevalt otsest ehituslikku või ajaloolist sidet, kuid nende vahel on midagi äratuntavalt sarnast. Mõlemad on kujunenud välja keskaja gooti arhitektuurist ning nende praegune ilme on sündinud mitme sajandi jooksul. Fribourgi Saint-Nicolase katedraal ehitati peamiselt aastatel 1283–1490, Genti Saint Bavo katedraali gootilikuks muutmine algas samuti keskajal ning jätkus 15. ja 16. sajandil.
Võib-olla oli just see põhjuseks, miks Fribourgi katedraal tundus mulle korraga tuttav. Mõlemas on sama gooti arhitektuuri poole püüdlev vertikaalsus – kõrged võlvid, suured aknad, valgus ja tunne, et ruum tõstab pilgu paratamatult ülespoole.
Aga veel huvitavam on see, mida need kaks paika räägivad surmast ja sellest, mis võiks olla pärast seda. Fribourgi katedraalis asub Püha Haua kabel koos monumentaalse Kristuse matmist kujutava skulptuurigrupiga. Genti katedraali kõige kuulsam teos on vendade Van Eyckide „Müstilise Talle kummardamine“, mille keskmes on Kristuse ohver, surm ja lunastus.
Nii seisidki minu jaoks ühel reisil kõrvuti kaks väga erinevat, kuid kummaliselt tuttavat paika. Ühes neist oli käinud Bernard Crettaz – mees, kelle mõte surmast ümber ühise laua istuda on tänaseks levinud üle maailma. Teine on katedraal, mille juurde olen ise ikka ja jälle tagasi pöördunud.
Võib-olla ei olegi nende kahe paiga kõige olulisem ühendus arhitektuuris. Võib-olla on see hoopis selles, et mõlemad on sajandeid olnud kohad, kus inimesed on püüdnud mõtestada elu, surma ja seda, mis võiks tulla pärast.
Autor: Jane Kaju, RN MSc APN
