Marta Lotta kaotuse lugu

Kirjutan täna, isadepäeval, teemast, mis on minuga juba üle viieteistkümne aasta kaasas käinud. Mis tunne on kaotada isa, kui oled ise alles väike laps ja õieti ei teagi, mida surm endast kujutab ja kuidas sellega toime tulla?

Aprillipäev, mis muutis kõik

Ma kaotasin oma isa 9-aastaselt. Mäletan toda aprillikuu päeva üsna lünklikult, kuid see nägi välja umbes selline: olime ema, õe ja sõpradega teel Pärnu Kontserdimajja, kus esines Väikeste Lõõtspillide Ühing. Sõidu ajal sai ema kõne, et isa on minestanud ja hetkel oodatakse kiirabi. See ehmatas mind, aga ei uskunud, et midagi tõsist võiks lahti olla. Olin ju ise ka paar korda varem minestanud, kui korralikku hommikusööki all polnud. Õde ja ema läksid aga endast täiesti välja. Nad ei suutnud meiega kaasa tulla ja jäid kontserdi ajaks fuajeesse uudiseid ootama.

Kontserdi lõppedes otsisin nad üles. Vaatepilt, mis avanes, oli väga veider. Mõlemal olid silmad punased, nutt ei tahtnud kuidagi lõppeda. Ema tuli minu juurde ja teatas, et isa pole enam. Tal oli südame aordisein lõhkenud.

Me kallistasime üksteist. Ma olin vist nii suures šokis, et ei osanud sellest teatest midagi isegi arvata. Korra paotasin paar pisarat, kuid see oli ka kõik. Mis siis nüüd edasi saab?

Sõitsime Tõrvasse, isa lapsepõlvekoju, kus ootasid vanaema-vanaisa ja teised sugulased. Kõik olid ikka täiesti läbi. Kohutav nutt igas toas, tõsised näod ja üldine must meeleolu. Mina perekonna klounina ei suutnud uskuda, et mingi asi võib niivõrd kurvaks teha. Võtsin enda kanda tuju tõstmise. Viisin inimestele salvrätikuid pisarate kuivatamiseks ja nina nuuskamiseks, mõtlesin välja etteasteid, mis oleksid võimalikult naljakad ja võiksid naerupahvakaid välja võluda. Kui tavaliselt läksid mu show’d kõigile peale, siis seekord tundusid need justkui üleliigsed. Püüdsin, mis ma püüdsin, aga nuuksumine segas minu eeskava. Vahepeal tuli vanaema mind kallistama ja eemale suunama. Andsin üsna kiirelt alla. Esimesel õhtul nutsin ka päris kõvasti. Aga olukorra lõplikkusest oli siiski raske aru saada.

Viimane puudutus

Matustest on mul meeles mõte, mis mind terve päeva painanud oli. Kui isa kirstus lamas, tundus tal seal nii külm olevat. Üldsegi ei olnud ta oma nägugi. Mõtlesin, et kui saaksin tema pead oma sooja käega paitada, tuleks tallegi soe sisse ja ta ärkaks ellu.

Kalmistul, enne kirstu hauda laskmist, lubas kirikuõpetaja meile hetke, et isaga viimast korda hüvasti jätta. Kuna mina olin enda kindad koju unustanud, andis vanaisa mulle enda käpikud. Need tohutu suured, vanaema kootud villast armastust täis labakindad pidid olema olukorra lahendus. Võtsin oma kinda käest ja panin käe isa laubale. See oli kivikõva. Hoidsin käpikut ta peal ja ootasin, et soojus hakkaks isani jõudma.

Aga midagi ei juhtunud. Vanaisa tõmbas isegi mu käe eemale, et kirst saaks sulguda ja isa oma viimsesse pelgupaika laskuda.

Äkki oli asi selles, et ma hoidsin kätt tema küljes liiga vähe aega? Või äkki hoopis vanaisa kinnas tegi soojuse läbilaskmise raskeks? Ma olin väga segaduses. Sain aru, et isa on justkui mulla all, aga samas ei suutnud uskuda, et teda enam kunagi minuga koos ei ole.

Leina lainetus

See segadus käis minuga kaasas mitu aastat. Ema ja õde elasid leina raskelt üle, aga minul oli pidevalt usk, et isa tuleb millalgi tagasi. Minu lein oli mu pere omast päris erinev. Pikka aega proovisin teisi lohutada, kuna tundsin, et mina olen tugevam ja ei hakka iga asja peale nutma. Vahel tundsin endal lausa kohustust hoida kõigi tuju üleval ja mitte murduda.

Sügav kurvastus jõudis minuni päris pikka aega hiljem. Olin siis ehk 15- või 16-aastane. Hakkasin endale lubama lohutut nutmist, isast rääkimist, temast kirjutamist. Mingi vahe kirjutasin koolis kõikides kirjandites ainult mälestustest isaga. See tuli päris hästi välja ja pakkus lohutust. Et ma ei unusta teda ära.

Lein ei möödu, ei tule järsku peale, tal on erinevad perioodid ja lained. Sellega tuleb leppida ja elama õppida. Olen tänulik nende uduste lapsepõlvemälestuste eest, mida isaga veedetud sai. Šokolaadikringli eest tema sünnipäeval; saunaõhtute eest koos kõikide ägedate peresõpradega; inimeste eest, kes siiani mind ja mu õde oma eludes meeles peavad ja isa mälestust üleval hoiavad.

Isa hauakivile on kirjutatud fraas Tõnis Mägi “Laulust Timmile”: “Mul on aeg ja ma lähen siit, kuid me vahele salaniit siiski jääb”. See salaniit on minu ja isa vahel väga tugev, natuke nagu nööri paksusega. Kannan endas isa huumorisoont, avatust ja südamlikkust. Ausust ja ehtsust. Ma arvan, et minu artistlikkuse geen on ka isalt tulnud. Tükike teda elab minus iga päev.

Autor: Marta Lotta Kukk