Lapse sünd jääb meelde. Lapsevanem mäletab seda päeva ka aastaid hiljem. See muudab elu ja ümbritsevat maailma. Lapse sünd muudab mõttemaailma. Isa ja ema näevad lapse sündi kindlasti erinevalt, aga see on siiski sündmus, mis jätab jälje. Millise jälje see jätab, oleneb muidugi sündmuste käigust. Kui haiglast tullakse koju pisikese beebiga, on südames õnnis tunne. Südames on rõõmu, elevust ja helgust. Vahel teeb elu aga kukerpalli ja haiglast tullakse koju tühja turvahälliga.
Nii juhtus meiega 2022. aastal. Kaotasime Hendriku, meie pisipoja, samal päeval, kui ta sündis. Sellest möödub aprillis neli aastat. Mäletan seda päeva ikka veel üsna selgelt. Mäletan seda imelikku häält mu kõrvus, mis ei lasknud mul magada. Selline pinin ja kummitav heli. Lapse kaotus tabas meid ootamatult. See oli suur šokk. Mis muud see saab olla kui šokk? Elu kaotas hetkega oma tähenduse, aga juba järgmisel päeval olin valmis sirge seljaga edasi minema. Tahtsin olla tugev. Võtsin vastu igasuguse abi ja see aitas mind palju. Surm on elu osa, aga lapse surm on midagi ebaõiglast.
Unistus täitus
Aasta pärast Hendriku kaotust sündis meie tütar, kes saab tänavu kolmeaastaseks. Olin raseduse ajal suurema jälgimise all. Muidugi olid mul hirmud. Mõtlesin, kas saan kunagi päriselt vastsündinuga koos kasvamist kogeda, kas tuleb üldse uus võimalus rasedaks jääda ja kas olen selleks valmis. Arstid kinnitasid mulle, et mul pole midagi viga ja mul on võimalus uuesti rasedaks jääda. Pidin lihtsalt ise selleks vaimselt valmis olema.
Usaldasin elu ja tahtsin viia teoks oma unistuse – olla ema elusale lapsele. See unistus sai teoks – meie tütar sündis aprillikuu alguses, Hendriku kaotusest aasta hiljem. Need kolm aastat on olnud põnevad, õpetavad ja väga kallid – oleme saanud kogeda, mida tähendab olla lapsevanem ja kuidas laps õpetab elu nautima. Meie päevades on palju rõõmu, melu ja aktiivsust.
Osa meie elust
Selle aasta sõbrapäeval sündis meie kolmas laps. Paljude inimeste jaoks on see laps minu teine, kuna kõik ei tea mu ajalugu. Fakt on see, et olen ema kolmele lapsele. Kaks last kasvab meiega koos, üks laps on kusagil pilvepiiril, aga ta on ka olemas.
Meil on kodus pildid Hendrikust ja ma tunnen, et ma ei pea seda varjama. Meie kolmeaastane tütar on küsinud, kas pildil olev laps on tema. Olen vastanud ausalt, et see on tema vanem vend, kes meiega siin kodus pole. Olen öelnud, et ta oli haige. Tütar lisaküsimusi pole esitanud ja ma arvan, et ta ei mõista veel, mis asi on surm ja minu arvates pole tal seda vaja veel teada. Mulle piisab sellest, kui ta teab, et Hendrik on olemas olnud. Tuleb aeg, kus ta kuuleb temast rohkem. Hendrik on osa meie elust ja nii see ka jääb.
Usaldus elu suhtes
Tulles kõige viimase raseduse juurde, siis ma valetaksin, kui ütleksin, et ma sünnitust ei kartnud. Esimese lapse kaotusega on mingi hirm mu sisse pugenud ja ega see nii lihtsalt välja ei tule. Õnneks on minus rohkem julgust ja usaldust elu suhtes. Ma ei kartnud, et rasedus lõpeb halvasti või sünnitusel midagi lapsega juhtub. Seekord kartsin, et äkki juhtub minu endaga midagi. Need mõtted ei piinanud mind kuigi sageli, aga vahel siiski. Mõtlesin, et mis saab siis, kui mina suren ja laps jääb ellu. Mis saab siis, kui nii minu ja lapsega oleks midagi sünnituse ajal juhtunud? Need on kurvad mõtted, aga tunnistan, et kogesin neid.
Elukaaslasega me neid teemasid ei puudutanud. Korra vist möödaminnes ütlesin, et natuke kardan, et äkki juhtub minuga midagi. Eestlased surmast väga ei räägi. Võib olla üldistan, aga surmast rääkimine on pigem ikkagi tabuteema. Mina olen proovinud oma lapse kaotusest pisut julgemalt rääkida. Meie pisikesed väärivad seda, et nendest räägitakse.
Mõttel on jõud
Läksin haiglasse 13.02, mis oli reedene päev – jah, 13 ja reede. Paratamatult tuli selline tunne, et see päev ei tõota head. Lähedaste seas oli ka inimesi, kes ohhetasid: “Oi selline päev just siis.” Meie poeg sündis sellest järgmine päev ehk siis sõbrapäeval.
Haiglas olles tuli uudis, et üks minu lemmiknäitlejatest suri vähki vaid 48-aastaselt. Ta oli kuue lapse isa. See uudis tegi mind nii kurvaks, et hakkasin sünnituseelses palatis selle pärast nutma. Sotsiaalmeedia “söötis” samuti mulle ette uudiseid tema surmast ja tundus, et see ei tee mulle head. Mõttel on jõud. Hakkasin oma mõtteid positiivsuse poole suunama ja lõpuks see ka õnnestus.
Rasedana peab üritama olla rahulik, siis on ka kõhubeebi rahulik. Ei saa võtta isiklikult, mis maailmas toimub. Tähtis on keskenduda enda elule ja tunda rõõmu väikestest asjadest. Praegune seis maailmas on üldse väga raske ja häid uudiseid on vähemuses. Kahjuks.
Lapsed on elu õied
Öeldakse, et sünnitamine on elu loomulik osa. Naise keha on loodud sünnitama. Samas on alati oht, et midagi läheb valesti. Rasedus võib katkeda või raseduse lõpus on kõhubeebil keeruline kõhus olla. Minu ämmaemand tegi oma tööd hästi. Ta tundis huvi, kuidas ma end vaimselt tunnen – kas mul on mingeid hirme. Ju see kõik oli seotud sellega, et olime oma esimese lapse kaotanud. Samas usun, et ämmaemandad hoolivad kõikidest patsientidest ja nende vaimne tervis raseduse ajal on ülioluline.
Nüüd kuu pärast sünnitust mõtlen, et elu on ikka üks korralik Ameerika mägede sõit. Kunagi ei tea, millised mäed ees ootavad. Ma ei tea, milliseid laskumisi peame veel kogema. Aga kui pole julgust peale hüpata, ei saa ka teada, millist sõitu see pakub. Ma olen uhke oma valikute üle – hüppasin mägedele, mis on pakkunud põnevat sõitu. Elus peab tegema otsuseid ja me ei tea ette, kuhu need meid viivad. Kui jääda tugitoolile istuma, siis väga kaugele ei jõua. Samas olemine on mugav ja kas alati ongi muud vaja?
Hendriku kaotus raputas mu elu, aga ma ei kaotanud ennast. Tahan ikka mõelda, et ta vaatab mind taevast kõige kaunimalt pilvelt ja on uhke selle üle, et tal on üks väike vend ja väike õde. Kui nad suuremaks kasvavad, saavad nad Hendrikust ka rohkem teada. Keegi on öelnud – lapsed on elu õied. See on hästi öeldud. Õitseme koos lastega, sest nad väärivad seda.
Autor: Kadri S.
