„Kui mind ühel päeval enam ei ole…“ „Ah, mis Sa räägid, kõik saab korda! Ära kutsu kurja ligi!“ Kui tihti me katkestame inimese jaoks olulise vestluse lihtsalt seetõttu, et meil endal on ääretult ebamugav või raske seda jätkata? Kui tihti me mõtleme sellele, et rääkija jaoks ongi see võib-olla elu üks tähtsamaid vestlusi, mida ta pidamas on? Millist jõudu võib see vajada, et üldse suu lahti teha? Ning siis me summutame jutulõnga, kuna meie ei suuda oma emotsioonidega hakkama saada. Kõlab tuttavalt?
Elu loomulik kulg
Inimkeha on imetabane masin. Kõrgtehnoloogiline biosüsteem, kordades keerulisem, kui mis iganes kosmosesõiduk. See masin on loodud sündimiseks, kasvamiseks, elamiseks ja ka suremiseks. Kas me anname endale sellest täpsemalt aru või mitte, igas etapis käitub keha olukorrale vastavalt. Kui on ellujäämislootust, siis keha sellega ka tegeleb. Kui kõrvalekaldeid on liiast, siis hakkab masin end vaikselt välja lülitumise suunas häälestama. See on loomulik protsess. Sellega kaasas käivad emotsioonid on ka protsessi loomulik osa.
Võime ju kuhugi maani eitada, vihastada, kaubelda või masendusse langeda, lõpuks saavad asjaolud meist ikkagi võitu. Ning kui sellele kõigele järgneb leppimine, siis võime öelda, et elu on tegelikult üks suur ime.
Selles seisundis inimene soovib tihtipeale rääkida teemadel, mis puudutavad eksistentsi sügavamat olemust või siis väga praktilistest asjadest, millega elu lõppedes tahes-tahtmata tegelema peame. Mida selgemad on juhised lahkuja enda poolt, seda lihtsam on mahajääjatel. Seda on kinnitanud mitmed, kellega olen vestelnud. Sama võib lugeda ka leinaga toimetulekut käsitlevatest kirjutistest.
Julgus küsida ja kuulata
Kuid kuidas me saame teada, mida peagi siit ilmast lahkuv inimene soovib, kui me ei suuda teda ära kuulata? Või kui me ei julge tema käest küsida neid olulisi küsimusi? Tõesti, kõik me ei kipu ise rääkima. Sügavatel ja elulistel teemadel veel vähem. Pole sellist kultuurilist kommet. Ühelt poolt, et mis ma teisi oma asjadega tüütan või teisalt on mul endal hirm ja teadmatus. Võltsoptimism või argised teemad on justkui kergem tee.
Aga uskuge mind, te olete iseendale hiljem väga tänulikud, kui rasked vestlused saavad enne ära peetud, kui selleks enam võimalust ei ole. Jah, dimensioonide vaheline kommunikatsioon on ka reaalselt toimuv nähtus. Seda, et tõenduspõhine uurimismetoodika selleni veel ei küüni, ei tee seda kõike olematuks. Inimeste väga sügavad kogemused ei vaja kellelegi teisele tõendamist ning ongi mõeldud puhtalt isiklikuks kasutuseks ja enesearenguks. Sellegipoolest on päris tervislik, kui me saame olulised vestlused veel siinses ühises aegruumis maha pidada.
Olla päriselt kuuldud
Tehke üks eksperiment ja jälgige näiteks ühe päeva jooksul ennast ja oma suhtlusringkonna omavahelist kommunikatsiooni. On see siis pereringis, sõprade või töökaaslastega. Kuidas see toimub? Kindlasti on palju ilusaid erandeid, kuid ma näen enda ja ka oma suhtlusparterite juures tihtilugu olukordi, kus kuulatakse vaid selleks, et vastata, mitte selleks, et mõista. Tegeleme oma järgmise vastuse sõnastamisega samal ajal, kui teine kõneleb. Täidame iga pausi uute sõnadega või hullemal juhul hakkame rääkime enne, kui teine lõpetab. Või siis sootuks räägime temast üle. Taas tuttav?
Ma ei tea, kas Mr. Beani kehastanud näitleja Rowan Atkinson seda ka päriselt ise öelnud on, kuid kunagi jäi sotsiaalmeediast silma postitus, kus temale omistati mõttetera, mis kõlas umbes nii: „Paus minu jutus ei anna teisele osapoolele õigust sisse murda.“ Selline käitumisviis on paraku väga levinud. Mina pean seda üheks vaimse vägivalla vormiks. Jah, leebem, levinum ja vähem halvaks pandud, kuid ikkagi vägivald.
Sestap mulle väga meeldib indiaani kultuurist pärit jutusaua rituaal. Kui on suhtlemisring, siis räägib see, kelle käes on sau. Teised kuulavad. Ja kuulavad päriselt. Rääkija saab vabalt oma mõtteid koondada ja vajadusel ka pause võtta. Kui öeldu on öeldud, siis nii ka öeldakse. „Ahou, ma olen rääkinud.“ Praktiseerin seda ka enda poolt korraldatavates vestlusringides. Huvitav on näha osalejate reaktsioone, kelle jaoks võib olla see esimest korda elus, kus teda kõnelemise ajal ei katkestata. Olla austatud sellega, et oled päriselt kuuldud, on sügav kogemus.
Kohalolu väärtus
Kuulamist saab õppida. See on kõigile jõukohane. Jah, enese katkematu mõttelalina vaigistamine peas on kohati keeruline, kuid siiski harjutades kättesaadav oskus. Silmside, kehakeel ja peegeldused on kõik hea suhtluse võtted. Mõnel tuleb see loomulikumalt, mõni peab rohkem harjutama. Oskamatuse taha pugemine on laiskus.
Teate ju küll neid olukordi, kus kaks inimest suhtlevad, kuid enamuse ajast räägib neist vaid üks. Suhtluse lõppedes ütleb aga rääkija, et küll teine pool on meeldiv vestluspartner. Teine ei pruukinud teha muud, kui oli kohal, julgustas teist oma olekuga avanema, küsis mõne täpsustava küsimuse ja noogutas või andis muul moel kehakeelega teada, et on vestluses kaasas. Oli hea kuulaja.
Ning seda olulisem on olla hea kuulaja hetkedel, kui sõnad tulevad juba raskemini huulilt, hääl on vaikne ja mõttelõngki katkendlik. Kuid see, mida edasi anda soovitakse, on sügav ja elu põhiväärtusi puudutav. See, kas me kõike kuuldut antud hetkel mõistame või sellega midagi peale hakata oskame, ei olegi tähtis. Protsessida jõuame seda kõike ka hiljem. Praegu on tähtis kohalolu ja märkamine. Looja andis meile ühe suu, aga kaks kõrva, ilmselt põhjusega.
Autor: Kristjan Prii, Lõuna-Eesti Haigla Palliatiivravi teenusejuht
