|

Õde – rohkem kui süstitegija. Jane Kaju

“Sel hetkel mõistsin, et õde ei ole elu lõpus vajalik ainult õenduslike sekkumiste jaoks, vaid oluline on ka tema kohalolu vaikuses.” Seda lauset olen õendutsudengitelt kuulnud korduvalt. Kui esialgu tundub neile, et elulõpu hooldusele saab läheneda nagu igale teisele valdkonnale, järgides samm-sammult tegevusjuhendeid, siis praktikate käigus jõuab nendeni sageli arusaam, et ka lihtsalt patsiendi kõrval olemine viimastel päevadel ja tundidel annab rahutunde nii patsiendile kui ka väga auväärse kogemuse õele – olla tunnistajaks kellegi viimasele hingetõmbele.

Tänases loos proovingi veidi lahti mõtestada neid kogemusi ja vestlusi, mida olen palju kuulnud nii õppejõuna tudengitelt kui ka kogenud õdedelt. Ning arutleda emotsioonide kui intuitsiooni rolli üle selles töös.

Ikkagi inimene

Kuigi paljude jaoks on joonistunud tervishoiutöötajatest pilt kui superkangelastest, kes kunagi ei murdu (seda eriti Covidi ajal), siis reaalsuses oleme ka meie inimesed. Ja ka meil on tunded. Enamus õdesid on just sellepärast ka antud erialani jõudnud, sest me hoolime ja soovime inimesi aidata. Me ehk ei näita seda välja nii palju kui tavainimene, kuid see ei tähenda, et meil poleks patsiente, kes väga sügavale hinge poevad.

Paar aastat tagasi jagasin Räägime Surmast lehel ühte enda kogemust artiklis “See üks patsient…”, mis rääkis minu patsiendist, kellega kohtusin enda õpingute alguses. Sarnaselt minule on ka paljudel teistel tervishoiutöötajatel need patsiendid, kes mingil põhjusel meelde jäävad ning on tihtilugu ka meie majakaks rasketel aegadel. Antud patsient on siiani olnud esimene ja viimane, kelle tõttu olen haiglaseinte vahel pisaraid valanud. 

Parim viis toimetulekuks on teadlikkus

Kuidas siis ikkagi leida see kuldne keskktee säilitamaks inimlikkus ilma ennast emotsionaalselt täiesti ohverdades? Siinkohal jagan loo Hollandi psühholoogilt Alexander Verstaen’ilt, kelle vastuvõtule tuli vähidiagnoosiga naispatsient, kes oli jõudnud oma haiguse lõpusirgele. Naine rääkis, et tunneb end sellel teel üksi, vaatamata sellele, et tema ümber on palju inimesi. Pikemalt vesteldes puudutas psühholoogi naise öeldu kohe eriti, tuues ta silmadesse pisarad. Ta ei nutnud, aga ta lasi endal tunda seda emotsiooni, mis antud vestlus oli temas esile toonud

Antud hetkel kumbki seda ei adresseerinud, kuid hiljem vastuvõtult lahkudes sõnast patsient, et ta on oma pika haiguse teekonnal väga paljude spetsialistidega rääkinud, kuid täna tundis ta esimest korda, et keegi päriselt kuulab ja mõistab teda. Ehk see väike pisar psühholoogi silmis oli naise jaoks märk hoolivusest.

Meil ei ole vaja olla kivisein, mis ei lase endal emotsioonidel esile tulla ega ka käsn, mis kõike väga sügavalt läbi tunnetab. Me peame olema teadlikud, kui palju me enda energiat ja emotsioone patsienti ja tema lähedastesse panustame. Peame empaatilisust teadlikult kasutama. Ka antud psühholoog rõhutas, et ta pole kunagi klientidega rääkides nutnud, kuid selles patsiendis oli midagi teistsugust, mis teda kõnetas. Psühholoog oli teadlik, et ka tema emotsioonid on nähtavad ning patsient üldjuhul ei eelista rääkida robotiga. Või vastupidi, kellegagi, kes ise emotsionaalselt kokku variseb. 

Isiklikud kogemused kasvatavad empaatiat

Mitmete endiste ja praeguste kolleegidega oleme arutlenud, kas tervishoiutöötajatele peaks  empaatiat eraldi õpetama või kas peaks kooli lõpetades olema empaatilisust hindav test või intervjuu. Kuigi võiks tunduda, et empaatilisus on loomulik, siis nüüd palliatiivravi aines empaatiast rääkides olen veendunud, et seda teemat tuleks õppes kindlasti käsitleda. Tihti pole küsimus selles, kas inimene on empaatiline, vaid kas ta oskab seda endas vajadusel leida ja teadlikult kasutada.

Lasen tudengitel alati analüüsida enda isiklikku kogemust surmaga kokkupuutest. Selle harjutuse juurde käib ka enese asetamine teiste olukordadesse – miks keegi just nii reageeris? Miks ta jättis midagi ütlemata? Mis oleks aidanud kohalolijaid paremini toetada? Näen, et tudengid avastavad läbi sellise analüüsi tihti sügavama arusaamise, mis aitab neid hiljem mõista ka näiteks “keerulisi patsiente”.

Isiklike kogemuste analüüsimine juba õppetöö käigus on vajalik, et ka tulevased tervishoiutöötajad oskaksid emotsionaalselt keerulistes olukordades navigeerida. Näiteks küsida endalt pärast nutuhoogu, mis sellise tugeva emotsiooni temas käivitas. 

“Kõhutunne ütles, et pean seda tegema”

Olen täiesti veendunud, et kõhutunne või intuitsioon on teoreetiliste teadmiste kõrval üks kõige olulisemaid tööriistu, mida õde võib kasutada. Justnimelt kasutada, sest lihtsalt selle omamisest kasu ei ole. Läbi kogemuste tekib tihti meie sisse hääl, mis annab meile juhiseid, hoiatusmärke või küsimusi, mis aitavad meil rasketes hetkedes paremini toime tulla. Küsimus on aga selles, kas õde seda häält enda sees ka kuulab?

Paljud kogenud õed, kes on olnud patsiendi kõrval tema viimasel eluhetkel, ütlevad, et just intuitsioon andis neile märku sel hetkel ruumis olla. Kuigi võiks arvata, et kogenud õdede puhul põhineb see teadmine varasemate kogemuste analüüsil ja nähtavate sümptomite tõlgendamisel, olen sarnaseid lugusid kuulnud ka õendustudengitelt. Ka nemad kirjeldavad, et just kõhutunne juhatas nad õigel hetkel patsiendi kõrvale – sageli nende esimesel kokkupuutel surmaga.

Koolitustel rõhutan õdedele, et elulõpu hoolduses tasub alati kuulata seda häälekest enda sees. Olgu see seotud konkreetses kohas konkreetsel ajal olemisega või millegagi, mida tunnete, et peaksite lähedastele ütlema. Vastasel juhul võivad need “oleksid” kuklasse kripeldama jääda ning takistada tööga edasiminekut. 

Empaatia nähtamatu väärtus

Põhjus, miks empaatiat ja patsiendi kuulamist sageli ei väärtustata, võib peituda selles, et õppes ei käsitleta neid eraldi ega piisava rõhuasetusega. Need jäävad justkui lisategevusteks – millekski, mida teevad „eriti tublid” õed – ning nende mõju on keeruline mõõta. Kui teeme süsti, on protseduuril selge juhis ja konkreetne tulemus: ravim on manustatud ning tegevus loetakse edukaks. Ent kuidas võrrelda seda olukorraga, kus õde kuulab patsiendi lähedast tema elu ühel raskemal hetkel või lihtsalt hoiab ruumi hetkes, mis jääb neile tõenäoliselt kogu eluks meelde?

Mõnikord väljendatakse tänu kaardi või tordiga, kuid ka selle vastuvõtmine võib tekitada kõhklusi. See omakorda võib jätta mulje, et empaatia eest ei tohikski tänu vastu võtta ning et tegemist ei ole justkui „päris tööga”, mida peaks alati tegema. Nii kinnistub arusaam, et tegu on millegi kõrvalisega, mitte õendustöö loomuliku ja olulise osaga. Kuid see on ilmselt mõttekäik mõne järgmise artikli jaoks. 

Autor: Jane Kaju, RN MSc APN

Seotud artiklid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga