See lugu algab ühe väga armastatud ja hoitud väikese sõbra loo lõpuga. Mäletan, kui rahulik viimane ühine hommik oli. Kaaslane sättis tööle, mina ja kass unelesime veel veidi voodis, kuna loomaarsti aeg oli alles kell 10. Sügamised ja paid, kass transpordipuuri ja lühike sõit kliinikusse täiesti rutiinsesse kontrolli.
Närvesöövad tunnid
Kuna mu kass oli võõrastega väga sõjakas, oli tavaks talle läbivaatuse jaoks kerge rahustus teha. Andsin ta kliinikus üle, ütlesin tsau ja lugesin sõnad peale, et ta ilusti käituks ning lubasin, et varsti saab koju. Ise suundusin tagasi koju ja jäin ootama telefonikõnet, millal järele võin minna. Need tunnid on alati nii närvesöövad, mistahes põhjusel mõni loom kliinikus olnud on. Üritad küll argitegevustele keskenduda, kuid kuskil kuklas on ikka mingisugune ärevus.
Mõnikord on selleks rohkem põhjust, näiteks kui loom on operatsioonil. Sel päeval aga julgustasin ennast, et talt võetakse kõigest vereproov ja kontrollitakse tervisenäitajaid. Ja kui ta rahustitele halvasti ei reageeri, siis on kõik korras ja ta on varsti veidi uimasena taas kodus.
Paraku läks seekord teisiti. Jätan siinkohal vahele olukorra täpsema kirjelduse, kuid selgus, et kass vajab operatsiooni ja arstiga nõupidamise järgselt otsustasime, et operatsioon toimub järgmise päeva hommikul ja ööseks pidi ta kliinikusse jääma.
Ootamine
Tol hetkel ei mõistnud ma olukorra tõsidust. Olin küll valmis selleks, et taastumisperiood saab mõnevõrra keeruline olema või et ta võib operatsiooni käigus surra, kuid ma olin siiski nii kindel, et kõik saab korda. Sain õhtul kiisumiisut veel kliinikus vaatamas ja sügamas käia – nii kahju oli teda seal puuris näha, aga ütlesin talle, et ta vapper oleks ja lubasin uuesti, et varsti saab koju.
Ta vihkas kliinikuid nii väga ja oli nii hirmul ning tean, et kahjuks ei saa loomale sõnadega mitte kunagi selgitada, mis toimub ja miks ta üksi võõras kohas on, kuid see oli lohutuseks mulle endale, et kõik saab korda. See on üks öö, varsti on kõik hästi. Järgmisel hommikul tehti operatsioon, mis ebaõnnestus. Ootasin terve hommikupooliku kliinikust kõnet, et operatsioon on möödas, kuid seda ei tulnud ega tulnud. Lõpuks helistasin ise ja palusin infot. Mõne aja pärast helistas opereerinud arst ja selgitas, mis juhtunud oli. Mu kass oli veel elus, kuid prognoos oli halb. Ainuke asi, mida sel hetkel teha sai, oli oodata.
Minu majakas
Ma ei usu imedesse, aga ma nii väga lootsin, et kuidagi saavad asjad ikkagi korda ja mu kalli väikese sõbra viimane öö ei möödunud üksinda kliinikupuuris võõrast lõhnade ja helide keskel. Ma ju lubasin talle, et ta saab varsti koju??
Mu kass elas minu kõrval 11 aastat. Leidsin ta umbes kuuenädalase kassipojana ja kuigi ma ei olnud ennast kunagi kassiinimeseks pidanud, puges see väike tegelane mulle nii kiiresti nii sügavale südamesse. Algne plaan hoiukodu pakkuda asendus üsna varsti teadmisega, et ta juba ongi kodus. Nende 11 aasta jooksul oli tema see üks majakas, mis ka kõige pimedamatel hetkedel ellu valgust tõi.
Ta ei olnud esimene lemmikloom, kelle kaotanud olen, kuid see oli esimene šokeeriv ja ootamatu lahkumine. Selle emotsionaalselt läbitöötamine on olnud väga pikk ja valus teekond, mis tõi välja palju varem tundmata jäänud tundeid ja leina.
Viimasesse unne
Olin pärast arstiga rääkimist täiesti tuim ja ei osanud endaga midagi peale hakata. Töö tegemisest ei tulnud enam midagi välja. Üritasin muude tegevustega mõtteid mujale saada, kuid seegi oli lootusetu katse. Tundsin ennast nii üksi ja nii hirmul ja tühi tuba oli nii rusuv. Pärastlõunal sain veidi aega tema juures istuda, ta oli kerges narkoosis ega polnud kontaktne. Hilisõhtuks oli selge, et enam ei ole midagi teha ja langetasin otsuse eutaneerida.
Istusin temaga mõne hetke, kuid tal oli selgelt valus ja halb ja tal tuli minna lasta. Viimasesse unne jäi ta kiiresti ja rahulikult. Seal tekkide sees, selles hetkes, kui ei teadnuks viimasel ööpäeval toimunud, oleks võinud arvata, et ta lihtsalt magab oma mõnusat kassiund ja hakkab nurruma niipea, kui teda silitada.
Olin oma vanaisa juures, kui ta suri ja mõni kuu enne kiisumiisu leidmist panin magama ka kalli koera. Surmahetke tunnistajaks olemine on nii kummaline. Kallis hing on ja siis justkui hetkega lakkab olemast. Füüsiline keha on veel alles, kuid universumi kõiksusesse oleks nagu tühimik tekkinud ja üks osa on igaveseks puudu.
Järgmises osas: Lugesin kunagi ühte mõtet, et kui lubame oma ellu lemmiklooma, siis toob see endaga kaasa sadu väga-väga toredaid päevi, ja ühe hingematvalt kohutava päeva. Karmeni armsast kiisumiisust ja tema peidetud leinast saad rohkem lugeda järgmises osas.
*nimi muudetud
