Karmeni* lemmiklooma kaotuse lugu. II osa

Lugesin kunagi ühte mõtet, et kui lubame oma ellu lemmiklooma, siis toob see endaga kaasa sadu väga-väga toredaid päevi, ja ühe hingematvalt kohutava päeva. Ma tean, et eutanaasia oli õige otsus, aga see ei pidanud nii minema. Meil oli nii palju seiklusi veel ees ja ta pidi mu kõrval vanaks elama. Kuigi sellest on üle aasta möödas, on sellega endiselt nii raske leppida. 

Ma viisin kliinikusse näiliselt igati terve ja rõõmsameelse kassi ja lahkusin tühja transpordipuuriga. Läksin koju, kus kõik oli nii vaikne ja tühi, mitte keegi ei tulnud uksele vastu. Tundsin, et vananesin selle ühe päevaga kümme aastat ja kogu hirm, stress ja tagasihoitud pisarad pääsesid justkui paisu tagant valla.

Esimestel kuudel tundus, et ma ei suudagi enam nutmist lõpetada. Lemmiklooma leinamine võib olla üsna üksildane, kuna paljud ei mõista, kui raske see kaotus olla võib. Vajadus igapäevaelus, tööl “normaalne” näida surub neid tundeid sügavamale, kust need turvaliselt üksi olles taas välja purskuvad ja kõik haavad lahti rebivad.

Väike sõber

Mu väike sõber oli mu elu nii suur osa. Kui need rutiinid ja seltskond hetkega kaovad, oleks justkui maapind haihtunud ja ripud abitult õhus. Ta oli alati asjaline kõikide mu tegevuste juures. Eriti nende, kus oleks vaja olnud täpselt 0 kassi, kuid garanteeritult üks kass alati osales. Kõik mu pliiatsid ja pastakad olid ära näritud, sest kui kirjutasin või joonistasin, aitas ta hammastega kirjutusvahendit “stabiliseerida”. Toitu valmistades on endiselt veider kurgiotsad lihtsalt ära visata, kuna need olid ta lemmikud, millega esmalt mängida ja siis ära süüa. 

Ta tundis väga hästi kella hommiku- ja õhtusöögi osas ning pidas uneajast rangelt kinni ja väljendas pahameelt, kui teda selles osas segati. Ta oli väga jutukas kümnete eri toonide mäude ja muude häälitsustega. Ta oskas näidata, kui mänguasi kuskile kättesaamatusse kohta oli läinud. Või kui ta rõdule peesitama tahtis minna, voodis ei olnud tekk piisavalt kohev või ta tahtis istuda selle koha peale, kus mina parajasti ees olin. 

Otsin viimasel päeval talle uue kassimuru, sest ma ju lubasin, et ta tuleb koju. Kassimuru oli ta lemmik. Ta läks alati väga elevile, kui lillepaberis midagi koju tõin, sest ta eeldas, et tõin talle muru (ja tavaliselt oli tal õigus). Ta tõi nii palju rõõmu ja seltsi ja lohutust, ja kui nüüd oli käes see hetk, kus ülekõige lohutust oleksin vajanud, siis teda ei olnud enam.

Üksildane leinamine

Kõik need väikesed igapäevased asjad ning see nähtamatu ja sõnadeta side lemmiku ja tema inimese vahel muudab nii raskeks väljendada, kui sügav see lein võib olla. Ma ei suuda iial edasi anda, kui vahva ja eriline mu kiisu oli ja kui suure tüki oma elust koos temaga kaotasin. Ja see tunne on nii üksildane. 

Hea on, kui on tugisüsteem, lähedased, kes aitavad leinaga toime tulla ja toetavad, kui alguses on kõik täiesti sassi löödud, kuid ometi peab kohustustega toime tulema. Kuid on palju sellist, mida on raske jagada ja teistel mõista. Pole ühiseid sõpru või töökaaslasi, kellega koos mäletada, meenutada, mälestada. Surma-aastapäev on päev, mis on vaid minu teadvuses. 

Ma soovisin loo kirja panna osaliselt enda ja oma väikese sõbra jaoks, kuid osaliselt neile, kes võib-olla on tundnud, et nad ei saa kellegagi oma kaotust jagada, kuna mõistmist on vähe ja palju on “võta uus” stiilis suhtumist. Sõbra või pereliikme kaotanule ei ütle harilikult keegi, et küll leiad uue. Isegi, kui see on heatahtlik kommentaar, teeb see väga haiget. Ta ei olnud lihtsalt kass, ta oli minu kiisumiisu ja ma tahan teda, mitte asendust. Lemmikloom võib mõnel juhul olla inimese jaoks üks väheseid turvalisi sidemeid, mida ta on kogenud ja selle pisendamine suurendab usaldamatuse tunnet veelgi.

Kaotus, mida ei märgata

Oma leinaga toime tulemiseks sukeldusin online-ressurssidesse, artiklitesse, foorumiaruteludesse. Kaalusin ka leinanõustamist, kuid loobusin sellest mõttest. Vaatamata sellele, et olen elu jooksul enda ja oma tunnete kohta palju õppinud, tunnen alateadlikult sellest teemast rääkides siiski valehäbi. Näen nüüd, kuidas varasemate lemmiklooma leina varjanud olen ja endasse peitnud ning kiisumiisu kaotus tõi selle kõik taas pinnale.

Raske võib olla leida turvalisi inimesi, kellega sellest kõigest rääkida. Lähedased võivad küll hoolida, kuid nad ei mõista, miks see valu nii kaua kaasas käib või miks inimese toimetulek võib oluliselt mõjutatud olla. Inglise keeles on mõiste disenfranchised grief, mis kirjeldab varjatud leina – kaotust, mida ei märgata ega peeta laiema ühiskonna poolt oluliseks. Suhtumine, mis jätab leinaja oma tunnete ja valuga üksi. 

Aga mida viimase aasta jooksul õppinud olen, on see, et tegelikult on meid palju rohkem, kui arvame. Inimestel on loomadega väga erinevad suhted. Kelle jaoks on nad pelgalt vajalikud mingi rolli täitmiseks ja asendatavad, kelle jaoks on nad parimad sõbrad ja kaaslased – igaüks omal moel eriline.

Lemmikute mälestamine

Sattusin millalgi lugema USAs North Carolinas olnud Lake Lure Flowering Bridge osast, milleks oli Vikerkaaresild (Rainbow Bridge). Inimesed on alates selle rajamisest viinud sinna oma lemmikute mälestusesemeid – nimesilte, trakse, kaelarihmu. See oli kaunis ja südamlik paik, kus mälestada nii enda kui teiste lahkunud neljajalgseid sõpru. 2024. aastal hävitas selle silla orkaan, kuid minu jaoks oli liigutav, kui paljudele inimestele see sümboolne sild korda läks ja kuidas inimesed nägid vaeva, et veega ära uhutud esemeid leida ja sild taastada. 

Unistan, et meilgi Eestis oleks mõni selline koht, kus meenutada ja tunda, et meie sõber oli ja jääb oluliseks. Ja olen äärmiselt tänulik, et meil on Räägime Surmast leht, kus saame oma leina jagada ja seeläbi ehk veidigi kaotusest rääkimise valehäbi või üksildustunnet vähendada

*nimi muudetud

Seotud artiklid

  • Kerstini kaotuse lugu. III osa

    Investeerimiskogukonnas räägitakse aina enam miks ning kelle või mille nimel oma portfelli ja jõukust kasvatada. Üks hästi lihtne, kuid samas ka oluline mõte on minu hinnangul, et suurim kingitus lastele on see, kui vanemad saavad endaga vanaduspõlves ise (võimalikult) hästi hakkama ega ole lastele koormaks – ei füüsiliselt, vaimselt ega…

  • |

    Minu õe matus. Maris Prisko

    Olen seda päris mitmel korral kirjutanud, et oma õe matusest ja üldse kogu matusepäevast mäletan ma väga üksikuid seikasid. Esialgu tundus isegi mõeldamatu, et sellest üldse midagi kirjutada saan. Aga ajapikku olen üles kirjutanud need momendid, mis suvalistel hetkedel meenunud on. Osad hetked ei ole mul ilmselt isegi päriselt meeles,…

  • |

    Kiri õele. Maris Prisko

    Kallis õde Olen kirjutamise hetkel taas siinsamas lennujaamas, kus sain täpselt kaks aastat tagasi teate, et sind enam ei ole. Õnneks ei välju lennuk samast väravast nagu tookord, sest sellega oleks vaimselt väga raske toime tulla. Teate saamise hetkel sain aru, et miski ei saa enam kunagi olema endine, kuid…

  • Hanna P. kaotuse lugu

    Ma põlvitan maas ja karjun kogu südamest: “Jeesus, palun ära võta teda! Jeesus, palun… palun…” Isa nuttes ütleb mulle: “Hanna, ära nuta.” Kiirabi lõpetab elustamise ja kuulutavad surmaaja. Ma tunnen lausa füüsiliselt, kuidas pimedus neelab mu elusalt ja jäädavalt. Kogu maailm muutub justkui tühjaks.   Hommik nagu iga teine   See oli…

  • Matusemuusiku kogemuslugu

    Lubasin kirjutada loo sellest, mis tunded ja mõtted tekivad ühel muusikul, kes mängib matustel. Seda on aga keeruline teha, sest iga matus, kus ma mänginud olen, on olnud omanäoline ja eriline – kahte ühesugust ei leidnud. Seegi, mis muusikat matustel mängida, on olnud täiesti isesugune.  Lähedased on alati saanud valida…

  • Mariliisi kaotuse lugu

    Oli ilus juunikuu suvehommik, täpsemalt 7. juuni 2009. Sain telefonikõne ema töökohast: “Mariliis, su ema kukkus kokku ja viidi haiglasse.” Ma ei osanud midagi halba aimata, sest ema oli aeg-ajalt ikka oma kõrge vererõhuga arsti juurde sattunud. Läksin Haapsalu haiglasse üsna rahuliku südamega, istusin ootesaalis. Ühel hetkel nägin kaugemalt kanderaamil…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga