Rubriik: Kogemuslood

Oluline märkus lugejale: Järgnev artikkel käsitleb beebikaotust ning sisaldab fotosid vaikselt sündinud vastsündinust. Pildid on jagatud vanemate nõusolekul ja austusega, kuid võivad olla osadele lugejatele raske vaadata. Palun jätka lugemist, kui tunned, et oled valmis. See tunne.. see mõttetuse tunne, et mida ma siin valutan ja pressin, kui ma tean, et mu laps ei tee …

Alustame algusest, aasta 2021 detsember – me oleme selleks hetkeks triipusid rasedustestile püüdnud juba aasta ja kolm kuud. Lugematu arv pisaraid ja ühe triibuga rasedusteste, ärevust ja stressi. Me oleme ju nii valmis, miks ta ei tule? Aga nali naljaks, kaks triipu tulid testile täpselt päev enne viljatuskliinikusse uuringutele minemist. Paar nädalat enne jõule!  Juhhuu, …

Lubasin kirjutada loo sellest, mis tunded ja mõtted tekivad ühel muusikul, kes mängib matustel. Seda on aga keeruline teha, sest iga matus, kus ma mänginud olen, on olnud omanäoline ja eriline – kahte ühesugust ei leidnud. Seegi, mis muusikat matustel mängida, on olnud täiesti isesugune.  Lähedased on alati saanud valida mingid kindlad lood või laulud, …

Haiglas küsiti mu käest, kas soovin loodet pärast lahangut endale saada või mitte. Ma ei osanud esimese hooga jälle midagi vastata, sest see ei ole nagu asi, mille peale sa üldse mõelda oskad… Pidasime hiljem kodus omavahel aru ning otsustasime, et tahame küll. Tahtsime lasta Pirnikese tuhastada ning tuha meie jaoks tähenduslikku kohta puistata. Mis …

„Kas sa kaotasid lapse või su rasedus katkes?“ – see on küsimus, mille esitas mulle raseduskriisinõustaja nädal pärast medikamentoosset aborti. Ma ei osanud talle sellel hetkel vastata ja siiani aeg-ajalt mõtlen sellele küsimusele. Ma tunnen, et tänaseks olen ma selle enda jaoks järgnevalt lahti mõtestanud – mu rasedus katkes ning ma kaotasin lapse. Jah, seaduse …

Ma põlvitan maas ja karjun kogu südamest: “Jeesus, palun ära võta teda! Jeesus, palun… palun…” Isa nuttes ütleb mulle: “Hanna, ära nuta.” Kiirabi lõpetab elustamise ja kuulutavad surmaaja. Ma tunnen lausa füüsiliselt, kuidas pimedus neelab mu elusalt ja jäädavalt. Kogu maailm muutub justkui tühjaks.   Hommik nagu iga teine   See oli täna, 1. aprillil täpselt aasta …

Sain üsna kohe pärast K surma aru, et mina ise olen ainus, kes mind kõige paremini kogu selles olukorras aidata suudab. Usaldasin ennast ja kuulasin oma keha.  Minu jaoks on sport olnud alati hea stressi leevendaja. Profisportlasest töökaaslane ja sõber koostas treeningkava ning ma jooksin kuus päeva nädalas. See tegi olemise talutavamaks, aitas rutiini hoida …