Ilmselt on enamus meist peielauas kuulnud ütlust: „No kui muidu ei võta, siis kadunukese mälestuseks ikka.“ See justkui süütu traditsioon peegeldab midagi palju sügavamat – viisi, kuidas me kaotusega toime tuleme. Lein on valus ja ettearvamatu protsess, mis toob kaasa tühjuse, mida kipume instinktiivselt täitma. Alkohol tundub paljudele lihtne lahendus…
Esimesed kuud pärast matuseid möödusid justkui autopiloodi peal. Ma ärkasin, tegin tööd, käisin trennis ja lihtsalt nutsin tunde. Pisarad voolasid, aga tunne muutus seeläbi veidi kergemaks. Lisaks K-ga koos elamisele, me ka töötasime samas asutuses, mistõttu olin harjunud temaga väga palju aega koos olema. Tajusin tema puudumist igapäevaselt nii kodus…
2021. aasta sügisel kaotasin oma lapse suitsiidile. Mäletan, et üks esimesi küsimusi, mille mõned päevad hiljem ühele juba aastate eest lapse kaotanud emale esitasin, oli: “Kuidas on võimalik üldse edasi elada pärast sellist kaotust?” Ja et olen viimase kolme aasta jooksul kokku puutunud uute emadega, kes värskes kaotuses samas kohas…
Pärast enda taaskohtumise artiklit, kus taastasin perekonna vanu VHS kassette ja nägin taaskord enda vanavanemaid, jäin mõtlema, mida ütleksin neile täna? Mida sooviksin neile öelda, kui mul oleks veel viimane võimalus seda teha? Lasin ka Räägime Surmast lugejatel endalt seda küsimust küsida ning täna saame veidi piiluda nende valusatesse hingesoppidesse,…
Tavatsen öelda, et K haiglas viibimise ajal ja pärast tema surma ei andnud alla mu vaim, vaid mu keha. Viie päevaga, mil K haiglas oli, kaotasin viis kilo ja kaalusin oma 156 cm pikkuse juures 48 kg. Pärast tema surma tundsin ligi üheksa kuud teravat valu rindkeres. Sama tunne on…
Kui ise või lähedane või eriti laps jääb haigeks, üritab iga normaalne inimene leida abi. Otsisin isegi. Leidsin “selgeltnägijaid”, kellelt jäid meelde mõtted, et “Miks sa tööl käisid? Sul polnudki ju oma lapse jaoks aega, sellepärast ta haigeks ju jäigi!”. Oot, oot! Meie vanavanemad ka tegid tööd, kõik lapsed ju…
On taaskord käes hingedeaeg ja ilmselt paljude eestlaste jaoks seostub see ühe nimega – Marju Kõivupuu. Just tema artiklid, raamatud ja intervjuud satuvad sellel külmal ajal meediasse. Selle taga on ka põhjus – Marju on toonud eestlasteni meie enda kogemused, kombed ja tunded kõige selle kohta, mis puudutab surmakultuuri Eestis….
Transpersonaalne psühholoogia ja süsteemsed lähenemised, nagu perekonstellatsioonid, pakuvad süvitsi minevat viisi, kuidas leida tasakaalu ja jõuda tagasi elurõõmuni, tuues leinajale nähtavale sügavale peidetud tunded ja peresüsteemi mustrid, mis takistavad kaotusvalust vabanemist. Antud valdkonnas tegutseb transpersonaalse nõustaja, hüpnoterapeudi ning sertifitseeritud pere- ja ärikonstellöörina Mari Pukk, kes alljärgnevalt kirjeldab, milles transpersonaalne psühholoogia…
Mu õe surmast on möödas pea kolm aastat ja ometi tundub, nagu oleksin endiselt selle sügise rüpes, mil ta lahkus. Aeg kulgeb edasi, ja kuigi öeldakse, et lein leeveneb, olen pigem tajunud, kuidas see muutub – kohanedes ja põimudes mu argipäeva. Sel aastal tunnen leina erilist, vaikset kohalolu. Ta on…