2021. aasta sügisel kaotasin oma lapse suitsiidile. Mäletan, et üks esimesi küsimusi, mille mõned päevad hiljem ühele juba aastate eest lapse kaotanud emale esitasin, oli: “Kuidas on võimalik üldse edasi elada pärast sellist kaotust?” Ja et olen viimase kolme aasta jooksul kokku puutunud uute emadega, kes värskes kaotuses samas kohas seisavad, otsustasin mõned mõtted kirja panna.
Reaalsuse aktsepteerimine
Tegelikult ei ole taoline teadmatus omane üksnes neile, kes on lähedase suitsiidile kaotanud. Igasugune raske muutus, eriti aga lapsekaotus, võtab esmalt ära võime näha tulevikuperspektiivi. Ja seda teinekord kauemaks kui päevad, nädalad või mõned kuud.
Kui raske haiguse lõppemine surmaga annab kasvõi pisikesegi aja peagi saabuvast valusast reaalsusest teadlikumaks saada, siis surm, mis saabub ette hoiatamata, niidab inimese pikali ootamatu jõuga. Suitsiidi läbi elu lõppemine lisab aga leinaprotsessile terve rida raskeid tundeid, mis kõik korraga pinnale kerkivad. Ja nii on üpris ootuspärane, et edasi elamise siht esiti silme eest kaob.
Suitsiidilein on üks keerukamaid teekondi, sest kaotusvalu ja igatsuse kõrval kerkib väga jõuliselt üles ka süütunne, häbi ja isegi viha. Ootamatus, millega inimese maailm segi paisatakse, võtab esmalt ära võime ühegi tundega lõpuni toime tulla. Ja nagu ootamatutele muutustele omane, tuleb esialgu alustada toimunud reaalsuse omaks võtmisest. Minul kulus terve aasta enne, kui aju oli nõus tunnistama, et see kõik ongi päriselt. Külastasin selle aja jooksul pea iga päev oma lapse hauda, sest teisiti tundus võimatu mõista, et teda enam meie hulgas pole.
Sestap olen ma endale tänulik, et otsustasin tema viimase puhkepaiga valikul just kalmistu kasuks ega valinud ühe soovitusena kõlanult nt tuhastamise ja seejärel tuha merre puistamise. Mul oli vaja kohta, kus käia, et tema juures olla ja omi tundeid välja rääkida. Ja ehkki ma täna jõuan surnuaiale juba harvem, viib tee mind sinna mitte üksnes temaga seotud tähtpäevadel, vaid ka iseenda sünnipäeval või emadepäeval. Reaalsust aitab omaks võtta, kui lubame endale just meile vajalikul moel ja aja jooksul muutusega kohaneda.
Kaasnevad emotsioonid
Uued harjumused võivad kõrvalseisjatele esmalt kummalised tunduda. Nii tuli mul näiteks lähedasele inimesele selgitada, miks ma pildistan küünlasäras või esimeste kevadlilledega hauda. Kuna uusi ühiseid pilte meil enam ei tule, ongi see üks viis, kuidas jäädvustada helgeid ühiseid hetki. Ja võib kõlada kummalisena, aga südamega hooldatud haud kõneleb paljust. Kasvõi sellest, kui oluline on oma lapse ümber hellust luua ka pärast seda, kui kõik on justkui lõppenud. Ka minu enda jaoks.
Reaalsuse omaksvõtuga kõrvuti nõuavad oma tähelepanu ka teised tunded. Kui enamasti kujutatakse leina sügava kurbuse ja vaikiva armastustundena, siis suitsiidisurma puhul võib esimeses järjekorras üles kerkida hoopis sügav süü- ja häbitunne. Just viimane teeb võimatuks ka avatult oma kaotusvalu jagada. Mäletan selgelt toda esimest korda, kui ühele noorele kolleegile tunnistasin, et mu laps suri enesetapu läbi.
Mõte, et nüüd on see välja öeldud, oli omamoodi vabastav. Kuus kuud pärast juhtunut olin aga valmis ka avalikult toimunut tunnistama. Seega on oluline mõista, et häbitunne ei toeta leinamist ja suitsiidisurma ei pea seetõttu varjama. Tihti kaasneb häbi(stamise)ga lihtsalt suitsiidist madal teadlikkus. Seda tuleb endale teadvustada.
Kordades raskem on toimetulek süütundega. Tihti kaasneb süütundega ka viha. Kui peres või kodust väljaspool suhetes on olnud eelnevalt ebakõla või suisa tahtlikku kahjustavat käitumist, toob lapse enesetapp ka need mahasurutud tunded korraga üles. Ja selmet, et leinata, tegeleb leinaja ööd ja päevad olnud olukordade taas läbi elamisega.
Süütunne
Ehkki olen tänaseks läbinud leinatoetaja baasõppe ja mitmed kriisiabi koolitused, ei ole süütunne minust veel ka kolm aastat hiljem lõpuni lahti lasknud. Süü taastekkel on omad trigerid ehk päästikud. Rääkides lapse enesetapust, on üheks päästikuks kindlasti vanemliku süü rõhutamine laste vaimse tervise häirumises. Ka vaade, justkui ei märgataks piisavalt või ei toetataks õigel moel, lubab süütundel kohemaid punasesse tõusta. Ometi on üpris sage alles tagantjärgi inimese sõnadest või tegudest lugeda välja tema elust lahkumise plaane. Ja seda mitte üksnes vanematel, vaid mõnel juhul ka terapeutidel.
Süütunne takistab olulisel määral leinamist. Nii lükkus ka minu enda sügava kaotusvalu läbitöötamine aega, mil surmast oli möödas peaaegu kaks aastat. Seda, et süüdistamise etappi saaks kuidagi vältida, ma öelda ei julge. Aga on oluline mõista, et seni, kuni me tegeleme kellegi teise või iseenda süüdistamisega, takistame omaenda kurbusesse ja igatsusse sisse vaatamist.
Süütunne muudab inimese südame kõvaks ja võtab ära võime (enese)kaastundeks. Sestap on hea ühel hetkel endale armu anda ja kui ka oli eksimusi (ilmselt meil kõigil on), siis sellega rahu teha. Tähtis on meeles pidada, et me pole oma lastele tahtlikult halba soovinud. Veel vähem soovinud nende murdumist ja surma.
Rääkimise võlu
Nagu iga lein, toob suitsiidisurm sügava ja raske kurbuse. Ootamatute surmade korral lisandub aga kurbusele ka hüvastijätu ärajäämine. Laps justkui rebitakse su käest ja sul puudub võimalus talle veel viimast korda öelda, kui tähtis ja kallis ta sulle on. Mis kõige kurvem, sul puudub võimalus talle öelda, et ta ei valiks lahkumist ja lubaks end aidata. Sest usk, et koos oleksime selle kuristiku ületanud, jääb vanemat saatma aastateks. Me lihtsalt tahame ise seda uskuda. Ja nii jääb lapse lahkudes viimase hingekoorem vanema kanda. See kõik muudab niigi lõhkuva kurbuse talumatuks.
Kurbuse kõrval jääb meid saatma ka igatsus. Ja igatsus ei küsi kas aeg, koht või hetk on sobiv. Vahel märkad sa sarnase profiiliga inimest või mõnd lapsele iseloomulikku riideeset kellegi seljas. Pühade raskus on samuti teema, millest avatult rääkida on keeruline. Kuna suhtumine suitsiidisurma võib pereliikmete poolt olla erinev, ei pruugi lähiringis rääkimine alati õnnestuda.
Sestap on suitsiidisurmaga toimetulekul suur roll sobivate kuulajate olemasolul. Vanemat, kes on kaotanud oma lapse enesetapu läbi, ei pruugi olla väga kerge ära kuulata. Sest kui korraga tuleb üles kogu elu ning rääkija fookus on süüdlas(t)e ja vigade otsimisel, ongi selle valu kannatlik kuulamine suureks väljakutseks.
Ometi on rääkimine just see võluvits, mis lubab süü ja viha juurest kurbuse ja igatsuse kestes sammhaaval uue elu ülesehitamise juurde liikuda. Ja rääkida on vaja palju. Sealjuures võib olla kordades kergem end avada täiesti võõrale, ent sarnast kaotust kogenud inimesele, kui pereringis mõnele lähedasele. Kogemus liidab ja annab ka sügavama mõistmise.
Kogunenud valu vabastamine
Ka pisaratel on oluline koht leina leevendamisel. „Ma ei oleks iial uskunud, et nii palju ja pikalt nutta võin“ on minu enda kirja pandud tunne, kui esimesele leina-aastale tagasi vaatasin. Tegelikult jätkub neid pisaraid veel tänagi ja sama kinnitavad ka teised emad. Nutmine on suurt leevendust pakkuv tegevus. Tihti aga valitseb ootus, et need nutud saavad pärast kaotust nutetud mõne kuu või aasta jooksul.
Nutmiseks on hea leida turvaline koht. Ühes arutelus teiste lapse kaotanud emadega selgus, et üksjagu paljud nutavad üksi autoga sõites. Küll aga ka vestluse ajal silma valguvaid pisaraid ei peaks jõuga tagasi suruma. Siis on hea kuulajale öelda, et too ei pea end minu märgi silmi nähes kuidagi süüdi tundma. Nutt aitab kogunenud valul lihtsalt välja tulla.
“Igast tunnelist on väljapääs” on mõte, mida ma soovinuks öelda oma lapsele. Ometi tuleb mul seda täna kinnitada hoopis iseendale ja kõigile neile, kel sarnane kaotus kogeda. Suitsiidilein on kaasneva süü- ja häbitunde tõttu väga komplitseeritud, kuid see ei tähenda, et peaksime loobuma oma kaotusvalu ja igatsuse jagamisest ning lapse meenutamisest.
nii valus lugemine- kuid nii vajalik lugemine. Selle kogemusloo lugemine tekitas minu samu tundeid nagu filmi “Emalõvi” vaatamine. Iga keharakuga tunnetad seda valu, mida ema tunneb, tunned kaasa ja samastud. Olles ise ema ja olles kellegi tütar- on see nii mõtlema panev. Tihti me ei mõtle ega adu seda, mis toimub inimestega kes jäävad meist maha. Leina kohta lugedes, kuulates jäi kõrvu- Asjad millest ei räägita, neil on kõige suurem jõud ja mõju. Rääkimine on ennetamine. Sellised kogemuslugude avaldamine on abi, ennetus, samastumine, mõtlema panemine jne. Aitäh, et jagasid!