Meie reis helesinisel munal jätkub. Kauri abikaasa kaotuse lugu

Me olime neljaliikmeline pere, kus looming ja matkakirg käisid alati käsikäes. Minu kadunud naine Leen oli muusik, kirjanik ja õpetaja – naine, kelle sulest ilmus raamatuid, näidendeid ja laulusõnu ning kes laulis mitmes ansamblis. Mina ise olen küll insener, kuid mulle on alati meeldinud luua kätega: alates veiniriiulitest ja laste mängumajadest kuni reisihaagiste ning off-road matkaautode varustuseni välja.

Meie ühine suur kirg oli rännata koos lastega piki Euroopat. Alustasime Respo minihaagisega ja viimaseks suureks sõiduks jäi ligi 9000-kilomeetrine reis katusetelgiga Kreekasse ja tagasi. Reisidest sündisid alati Leenu loodud blogi ja minu monteeritud videod meie YouTube’i kanalisse ARVI there yet?.

Foto: erakogu.

Pauside võtmise kunst ja mälestuste päästmine

Meie viimane reisi-playlist kandis nime „Pauside võtmise kunst“. See rääkis rahulikult matkamisest ja sellest, et elus tuleb osata võtta pause, hingata sisse ümbritsevat ning kogeda hetke kõigi meeltega. Mitte tormata lihtsalt ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde.

Kui Leen sai vähidiagnoosi, sai mulle kiiresti selgeks ka armutu tõsiasi: sellest haigusest ta tervena  välja ei tule. Küsimus oli vaid selles, kui palju aega meile koos on antud. Meie tütred olid tol hetkel viie- ja seitsmeaastased. Inimese aju on ehitatud nii, et nii noorelt vanema kaotanul ununeb ajapikku palju.

Need videod ja Leenu kirjutised on otseselt vajalikud selleks, et hoida laste jaoks ema mälestus elavana ja värskena. Lisaks avanevad reisil kohatud inimesed kaamera ees kummalisel kombel palju rohkem, jagades lugusid, mida muidu iial ei kuuleks. Playlist on leitav siit: https://www.youtube.com/playlist?list=PLUTkyDWloff0

Foto: erakogu.

Kolm aastat pikendust ja haiguse tegelik pale

Leenu haigus algas kolm aastat tagasi kolmiknegatiivsest rinnavähist. Sellest sai ta jagu, kuid haigus tuli peagi tagasi hormonaalses vormis ja edasi juba metaplastilisena. Meditsiin tegi kõik, mis suutis ja me saime pikendust kolm aastat.

Haigus lasi tal neist suurema osa elada täisväärtuslikult. Veel aasta tagasi jooksime koos kümnekilomeetriseid ringe, müttasime mullas meie koduaias ning läbisime kuni 20-kilomeetriseid matkaradu Maltal, Bosnias, Albaanias jne. Leen oli lõpuni mulle ideaalne abikaasa, lastele suurepärane ema ning tudengitele pühendunud õppejõud. Kuid 22. septembril 2026 jagati meile kätte viimased kaardid – Leen lahkus, jättes maha minu ja meie nüüdseks kaheksa- ja kümneaastased tütred.

Fotod: erakogu.

Ootamise piin ja võitlus sisemiste deemonitega

Kui küsida, mis oli haiguse juures kõige raskem, siis see polnud füüsiline valu, vaid teadmatus ja halastamatu ootus. Sina ja su lähedased lihtsalt ootate ja loodate, et äkki teie kaardid pole kõige hullemad. Haige ei “võitle” vähiga selles tähenduses nagu seda klassikaliselt kujutatakse – põhiliselt ta lihtsalt ootab ravi vastust.

Ainus tegelik võitlus, mida inimene saab pidada, on võitlus oma sisemiste deemonitega. Sellega sai Leen meistrilikult hakkama. Ta oleks võinud võtta pikki haiguslehti ja kodus nelja seina vahel murduda, kuid ta valis elamise.

Foto: erakogu.

Pimedus ehk akrediteeringuta posijad ümberringi

Eestlased peavad end uhkusega ateistideks, kuid haiguse ilmnedes koorus ühiskonnast ja meie sõbralistidest välja müstiline kogus iseõppinud posijaid. Inimesed, kellel pole ette näidata ühtegi akrediteeritud kõrgkooli diplomit, tulevad soovitama tõenduspõhisest ravist loobumist, näljutamist, toitumismuutusi või “rännakuid” ja retriite.

Olgu öeldud otse: rakumutatsioonina kulgevat vähki ei ravi ühegi vaimse praktika, näljutamise ega teejoomisega. Selleks on keemia-, hormoon- või kiiritusravi. Kui akrediteeringuta “terapeut” soovitab raskele haigele teaduspõhise ravi hülgamist, on see pahatahtlik, ohtlik ja peaks olema seadusega karistatav.

Sildade põletamine ja süü panemine ohvrile

Me põletasime Leenuga haiguse jooksul mitmeid sildu endiste sõprade ja tuttavatega, kes sellist jama pähe määrisid. Kui oleksime neid kuulnud, olnuks Leenul meie keskel jäänud vaid mõned kuud, mitte aastad. Paremaks ei läinud asi aga pärast Leenu surma. Kõige toksilisem asi, mida mulle öeldi, oli väide, et “Leen oli nii hea inimene, et headel inimestel on komme koguda halba ja pingeid enda sisse. Nad ei ütle asju välja ja see tekitas vähki või muid haigusi.“ See on otsene ohvri süüdistamine tema haiguses ja see ajab südame pahaks.

Leen oli õnnelik ja särav inimene, kes tegi just seda, mida ta tahtis ja nii nagu ta tahtis. Kui saime tema haigusest teada ja küsisin, et kas on asju, mida ta sooviks kindlasti elus veel teha, siis tema vastus oli, et ta tahaks lihtsalt võimalikult kaua elada seda sama elu koos meiega.

Foto: erakogu.

Sama absurdne oli “hea nõuanne” mõnelt teiselt „terapeudilt“, et kui mina kaotasin Leenu, siis leinas kaasa haigestub sageli ka ise, et peaksin nüüd veel eriti ennast ja tervist hoidma. Kuidas saab keegi öelda midagi sellist mehele, kelle lapsed on just ilma jäänud emast? Kui tahad leinavat sõpra aidata, kutsu ta matkale või jõusaali, mitte ära külva temas tervisepaanikat.

Kui näed oma tutvusringkonnas libaravi või pettuse märke, ära vaiki ega vabanda seda välja sõnadega “ta ju tahtis ikkagi ainult head”. Vaikides oled kaassüüdlane. Vali oma tuttavate seast kasvõi üks inimene, kes on sisenenud sellesse uhhuu-maailma ja proovi teda argumentatsiooniga reaalsusesse tagasi tuua. Sa võid päästa mitte ainult oma sõbra, vaid ka hulga inimesi, keda tema edaspidi tinistama hakkaks.

Teaduspõhine leinanõustamine ja pere kui tugi

Leenu kindel soov oli, et me läheksime tüdrukutega pärast tema lahkumist leinanõustaja juurde. Otsekohesuse huvides: kui hakkasin ise teenusepakkujaid otsima, avastasin esimese kahe leitud “nõustaja” tausta uurides, et nad tegelesid teise käega tarokaartide või muu posimisega. Kui ma poleks tausta kontrollinud, oleksin viinud ema kaotanud lapsed libanõustaja juurde.

Otsustasin meie peretuttava kasuks ettevõttest Maria Teraapiad Nõmmel, kes tegeleb eranditult teaduspõhise teraapiaga. See on olnud parim otsus. Me oleme alles poolel teel tervenemiseni, kuid liigume kindlalt edasi. Tulevastele vanematele ütlen selgelt: tehke mitu last. Neist kahest tüdrukust on saanud teineteisele ja mulle võimsaim tugi, mida üldse kujutada saab.

Foto: erakogu.

Teekonna jätkamine

Kirjutasin selle artikli kokku praktiliselt ühes jutis ja ehk liiga värske emotsiooni pealt. Kui hakkan edaspidi tegema uusi videoid ja postitusi, on need teemad saanud minus juba rohkem seedida ja olen jõudnud neid sügavamalt mõtestada. Kajastan seda kõike kindlasti oma tulevastes videotes.

Leenu blogi jääb uutele ja vanadele lugejatele avatuks aadressil arvithereyet.eu. See on eluline, terav, naljakas ja särav – Kivirähk kahvatuks selle kõrval. Aprillis 2027, kui Leen oleks saanud 43, ilmutame ka tema viimase lasteraamatu, mille ta jõudis valmis veel haiguse viimastel nädalatel.

Minu YouTube’i vlog läheb samuti edasi. Suvel 2027 võtan tüdrukud, katusetelgi ja suundume läbi Kesk-Euroopa, Rumeenia ja Bulgaaria Musta mere äärde. Reisivlogi taustal hakkab kõlama Leenu kirjutatud ja lauldud muusika. Samuti kajastan seal neid tõekspidamisi ja väärtusi, mis ta jõudis laste jaoks enne oma lahkumist veel üles kirjutada. Minu ülesanne on need nüüd tüdrukuteni viia täpselt nii, nagu Leen oleks seda ise teinud.

Mari-Leen Treimann. Erakogu.

Reis lõppeb Kuldsetel Liivadel – kohas, kus palusin 11 aastat tagasi Leenu kätt. Ring sulgub. Tema rändab nüüd kuskil mujal, kuid meie reis siin helesinisel munal jätkub.

Autor: Kaur Treimann

Seotud artiklid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga