Viimane sõnum lahkunule. Jane Kaju

Pärast enda taaskohtumise artiklit, kus taastasin perekonna vanu VHS kassette ja nägin taaskord enda vanavanemaid, jäin mõtlema, mida ütleksin neile täna? Mida sooviksin neile öelda, kui mul oleks veel viimane võimalus seda teha? Lasin ka Räägime Surmast lugejatel endalt seda küsimust küsida ning täna saame veidi piiluda nende valusatesse hingesoppidesse, kust need sõnad pärinevad.

“Oled kallis, hoolin sinust… ma armastan sind”

Olen märganud, et eesti keeles ei kasuta me väga tihti sõna “armastama”. Tunnistan, et eesti keeles on see sõna tõesti kuidagi kohmakas või liiga sügav, pigem kasutaksin sõna “hoolima” või “oled mulle oluline/oled mu südames”. Ausalt öeldes, isegi praegu antud artiklit kirjutades, tundub sõna “armastus” kasutamine raskem kui sõna “surm” kasutamine. Küll aga tunded, mis tulevad väga sügavalt, toovad välja ka julguse öelda otse, et me armastame seda lähedast, kes enam meiega ei ole. 

Emale ja isale: “Kallid ema ja isa! Ma armastan teid üle kõige. Aitäh, et olete mind kasvatanud ja hoidnud. Igatsen teid meeletult ja hoian teid alati oma südames!”

“Aitäh, et olid meiega.”

Laste isale ja endisele abikaasale: “Minu südames on sulle alati eriline koht.”

Tütrele: “Sa oled mulle väga kallis.”

Tütrele: “Mu kallis laps, me armastame Sind igavesti, sellest kaotusevalust ei saa me kunagi üle. Hoolitseme Sinu laste eest ja armastame neid ning jagame mälestusi Sinust. Oled nüüd üks säravaim täht taevas, nii nagu Sinu hing oli särav. Sinu soe naeratus jääb ikka meie mälestustesse. Hoidku taevaisa Sind hellalt.”

Emale: “Ma armastan sind. Sa oled imeline ema! Sa oled andnud ära nii palju enda heaolust selleks, et minul hea ja turvaline oleks. Ma hindan seda elu lõpuni.”

“Mul on nii kahju, et meil ei olnud rohkem aega. Loodan, et sul pole enam halb ja et tundsid iga hetk, kui väga sind armastan.”

Lubadused ja õhku jäänud küsimused

Kahjuks on surm vahel ootamatu ning teod, mida oleksime soovinud teha, jäävad argipäeva toimetuste varju. Samuti võib ootamatu surm tekitada olukorra, kus meie küsimused jäävad vastuseta.

Isale: “Ma luban, et ma hoolitsen ema eest.”

Issile: “Sa oled parim isa ning eeskuju. Ma olen nii uhke su üle, kuhu sa jõudsid ning kuidas oma rahuliku olemuse ja armastusega mõjutasid kõiki enda ümber. Kas sa kiidad m. valiku õigeks? Armastan sind!” 

Veelgi raskem on olukordades, kus lahkunu otsustas endalt elu võtta või surmaga seotud asjaolud on väljaselgitamata. Sellistel juhtudel ongi lähedastel palju küsimusi ning lõpetatust leinas raske leida. Küll aga pole see võimatu. Lähedase enesetapu puhul võivad abiks olla näiteks abimaterjalid või vaimse tervise spetsialist. Teadmata kadunuks jäänud lähedase puhul on enda kogemust Räägime surmast lehel jaganud Eve*. 

Enesetapu sooritanud elukaaslasele: “Kas ma saan sind kuidagi takistada? Kas sa üldse soovid, et ma seda teeksin?”

Oleks…

Surnult sündinud tütrele: “Kallis tütar, kui ma vaid oleks teadnud, et need löögid, need südametuksed jäävad sinu viimaseks, siis oleks ma teinud rohkemat, et sind päästa. Ma oleksin juba eelmisel päeval pidanud haiglasse nõudma end ja mitte arste kuulama. Ma väga igatsen sind ja kuigi sa saatsid mulle oma väikese venna, kes täidab seda tühjust, mis minus on, igatsen veel ka tütart. Ma tahan, et teaksid, et ei möödu päevagi, millal ma sulle ei mõtleks ja sind igatseks❤️Tea, et emme armastab sind kogu südamest ja ükskord me veel kohtume🫶” 

Onule: “Kui ma vaid oleks teadnud ise, et sa tahtsid emmega ära leppida, oleksin teinud selleks kõik, et te ära lepiks. Ma armastan ja igatsen sind💓”

Vanaemale: “Ma mäletan seda detsembri päeva, mis jäi meile viimaseks. Me kiirustasime õega koos linna ja ei saanud kauemaks jääda, kui vaid oleksin teadnud, et rohkem me ei räägi rohkem, ei kallista ja rohkem ei istu koos laua taga, vaatamas sinu lemmikseebikaid, oleksin ma jäänud pikemaks. Sa olid maailma kõige parem vanaema. Ma igatsen sind väga ja armastan tohutult palju. Kui oleks vaid võimalik, ma teeks kõik, et päästa su kodu ja hoida seda kõige suuremat mälestust, mis südame soojaks teeb ja sinu kohalolu tunde loob❤️”

Lausumata jäänud sõnad

Kaotus jätab meid sageli ütlemata sõnade ja väljendamata tunnetega. Kuid nagu meie lugejate poolt kirja pandud viimased sõnad näitavad, jäävad armastus, kahetsus ja tänulikkus alles ka siis, kui lähedast meie kõrval enam ei ole.  Me ei tea kunagi kindlalt, kas meil on võimalik oma lähedastele hüvasti öelda, kuid saame nendest sõnumitest õppida – rääkida oma südamest, kuni meil on selleks võimalus.

Õele: “Ma igatsen sind nii väga ja mul on nii kahju, et me ei saa koos läbi elu kulgeda. Mu elus on lihtsalt nii suur auk nüüd ja ma ei oska sellega toime tulla.”

Kui oled kunagi soovinud veel üht viimast hetke, et oma lahkunud lähedasele midagi öelda, tea, et su tunded on olulised. Oma tunnete, sealhulgas igatsuse väljendamiseks kirjuta enda lahkunud lähedasele kiri, räägi temaga oma mõtetest või lihtsalt mälesta teda aeg-ajalt. See võib aidata leida valmisoleku leinas edasi liikumiseks. 

Kõige olulisem on meeles pidada: ära oota, et öelda oma lähedastele, kui palju nad sulle tähendavad. Jaga nendega, mis on südamel, sest iga jagatud hetk on kingitus.

*Nimi muudetud

Autor: Jane Kaju