Saaremaa leina- ja elulõpunädala raames oli mul võimalus tutvustada üht osa oma tööst – elust kalmistul ning mälestuskultuuri tähendust. Sellest sündis ka idee oma kogemustest kirjutada. Olen alati kuulunud nende inimeste hulka, kellele on meeldinud kalmistul käia ja seal olla. Vaatamata enda valusatele kaotustele on kalmistul viibimine minu jaoks endiselt…
Räägime Surmast leht sai alguse üle kolme aasta tagasi minu õe valusast ja ootamatust kaotusest, mis ajendas mind kirjutama oma tunnetest ja mõtetest. Sellest sai alguse aga platvorm, kus saab ausalt ja julgelt rääkida surmast, leinast ja kõigest sellest, mis elu lõpus ja pärast surma meid puudutab. Tänaseks on Räägime…
Piiritledes selle artikli jaoks soolaiba terminit, siis otsustasin tähelepanu pöörata surnutele, kes pärinevad konkreetselt tänapäeva rabadest. Piiritlemise eesmärk on keskenduda just rabale kui matmispaigale, mistõttu muidu vastuoluline termin rabalaip muutub suures osas sobilikuks. Piiritlemisega jäävad välja mõned faktiliselt soolaiba termini alla langevad turba seest leitud inimsäilmed, nagu on neid teada…
Surmast rääkimine on tänasel päeval äärmiselt põnev – see on korraga tabu ja peidetud, samas kõikjal. Enamasti seostatakse surma kadumist igapäevaelust ja -teadvusest modernismiajastu progressidega – meditsiini areng, linnastumine ja produktiivsusele suunatud mõttemustrid. Kui varem elasid põlvkonnad koos ja ühe inimese surm mõjutas tervet kogukonda, siis rahvarohkes linnas toimus suremine…
Nii nagu surm teemana üleüldiselt, tekitab idee kalmistuturismist – minek surnuaeda ringkäiguks ja avastamiseks – vastandlikke reaktsioone. On neid, kes näevad kalmistule muul põhjusel kui lähedase hauale minekut justkui ebaviisakuse või pühaduseteotusena. Osa inimesi ei saa üldse aru, miks peaks surnuaeda „niisama“ minema – keda need surnud või hauatähised huvitavad…
„Täna on minu elu kõige ilusam päev!“ ütleb kuuekümnendates eluaastates meesterahvas. Ränk haigus on ta jõuvarud röövinud ja voodist ta enam välja tulla ei jaksa. Võitlus on kestnud pikalt, kuid nüüd hakkab haigus mehest jagu saama. Parim, mida talle veel pakkuda, on leevendus, mida meditsiin võimaldab ja inimlik kohalolu. Just…
Esimestel päevadel oli peas suur segadus. Lähedastele rääkisin kõigest, mis juhtus, aga lähiperest väljapoole polnud ma valmis kellegagi kahekesi jääma. Umbes nädal pärast juhtunut tuli sõbranna külla. Organiseerisin selle kohtumise nii, et me poleks kahekesi ning oleks tegevust, muidu poleks ma ennast mugavalt tundnud. Ma polnud valmis juhtust rääkima. Lülitasin…
Pole lihtne end taas sellele lainele lülitada, tuletamaks seda kõike meelde ja elamaks seda taas läbi. Võib tekkida küsimus, et miks kirjutan ülejäänud lugu nii palju hiljem? Kartsin, et äkki unustan midagi olulist kirjutamata. Et siis on ju lugu nagu lõpetamata. Pean siiski endale aru andma, et see sündmus jääb…
3.–9. novembrini toimus Saaremaal esmakordselt temaatiline nädal „Mis saab edasi?”, mis keskendus elu lõpu, surma ja leinaga seotud küsimustele. Nädala eesmärk oli tuua nähtavale need tihti varju jäävad teemad ning tõsta kogukonna teadlikkust. Soovisime, et inimestel oleks juba varakult ülevaade võimalustest, mis puudutavad elu lõppu, surma, matuseid ja leina ning…