Olin nelja-aastane. Mul oli selleks ajaks olemas juba kaks nooremat venda. Mina ise seda aega eriti ei mäleta – võib-olla üksikuid seiku, aga ma ei ole enam kindel, kas need mälestused on minu enda omad, ema räägitud lood või vanadest fotoalbumitest pärit pildid. Küll aga mäletan aega, mil mu elu…
“Sel hetkel mõistsin, et õde ei ole elu lõpus vajalik ainult õenduslike sekkumiste jaoks, vaid oluline on ka tema kohalolu vaikuses.” Seda lauset olen õendutsudengitelt kuulnud korduvalt. Kui esialgu tundub neile, et elulõpu hooldusele saab läheneda nagu igale teisele valdkonnale, järgides samm-sammult tegevusjuhendeid, siis praktikate käigus jõuab nendeni sageli arusaam,…
Lapse sünd jääb meelde. Lapsevanem mäletab seda päeva ka aastaid hiljem. See muudab elu ja ümbritsevat maailma. Lapse sünd muudab mõttemaailma. Isa ja ema näevad lapse sündi kindlasti erinevalt, aga see on siiski sündmus, mis jätab jälje. Millise jälje see jätab, oleneb muidugi sündmuste käigust. Kui haiglast tullakse koju pisikese…
Viimases leinateemalises artiklis mainisin, et lein võib saabuda ka enne lähedase surma. Kõige lihtsam näide on ilmselt see, kui lähedane saab vähidiagnoosi ja vanadest aegadest tulenev stigma ütleb, et nüüd on kõik. Kuigi tänapäeval ei tähenda enamik vähidiagnoose enam kõige hullemat, võib diagnoos ise siiski mõjuda kui külm vesi krae…
Surm ei tule alati korraga ega astu ellu suure pauguga. Mõnikord tuleb ta vaikselt, jääb kõrvale ja hakkab tasapisi kujundama viisi, kuidas me maailma ja elu ennast tajume. Sageli ei saa me sellest kohe aru, vaid alles hiljem, kui vaadata tagasi ja näha mustrit, mis tol hetkel veel nähtav ei…
Käes oli 29. jaanuari pärastlõuna, pereõe jaoks enamasti pigem üsna rahulik aeg, kui töötelefoni asemel helises hoopis minu isiklik telefon. Helistajaks oli minu ema ning praeguseks hetkeks võib öelda, et sõnum oli selline, mis muutis mu elu. Tänaseks on möödunud viis aastat, kui sain elu poolt surma teemadesse tõmmatud ning…
Kui minult küsiti, kas ma oleks valmis surmast.ee lehel kirjutama, kuidas ma oma lastega surmast räägin, tekkis mul esimese hooga tahtmine üles visata tuhat diskleimerit, et me päriselt oleme jumala normaalsed inimesed. Et me päriselt pole mingid satanistid või kapi-emod, kes lõputult surnuaias hängivad ja lastele surmast leelotavad. Sest täiesti…
Räägime Surmast leht sai alguse üle kolme aasta tagasi minu õe valusast ja ootamatust kaotusest, mis ajendas mind kirjutama oma tunnetest ja mõtetest. Sellest sai alguse aga platvorm, kus saab ausalt ja julgelt rääkida surmast, leinast ja kõigest sellest, mis elu lõpus ja pärast surma meid puudutab. Tänaseks on Räägime…
Esimestel päevadel oli peas suur segadus. Lähedastele rääkisin kõigest, mis juhtus, aga lähiperest väljapoole polnud ma valmis kellegagi kahekesi jääma. Umbes nädal pärast juhtunut tuli sõbranna külla. Organiseerisin selle kohtumise nii, et me poleks kahekesi ning oleks tegevust, muidu poleks ma ennast mugavalt tundnud. Ma polnud valmis juhtust rääkima. Lülitasin…