Minu enda sünnipäeva valguses meenus, et juba mõned nädalad tagasi täitus ka “Räägime Surmast” lehel kolmas tegutsemisaasta. See on olnud üks ütlemata silmaringi avardav teekond, mis loodetavasti jätkub ka edaspidi. Mind siiani hämmastab, kui mitmetahuline on surm ja sellega seonduv ning olenemata, et artikleid oleme avaldanud juba kolm aastat, siis…
Leina- ja matusevaldkonnas töötavad inimesed puutuvad iga päev kokku surma, kaotuse ja leinavate lähedastega. See emotsionaalselt koormav töö võib viia kaastundeväsimuseni – nähtuseni, mis hõlmab nii läbipõlemist kui sekundaarset traumaatilist stressi. Kaastundeväsimust taolistes valdkondades on Eestis vähe uuritud, mistõttu võtsin selle enda magistritöö teemaks ning minu uuring keskendus just selle…
Kui näeksid täna reklaami, et Tallinna vanalinnas avataks surnukuur, kus kõik huvilised saaksid näha lahkunuid – kas ostaksid pileti? Või äkki hoopis pilet sarkofaagi avamispeole? Nii hirmsalt kui see ka ei kõla, usun, et nii mõnelgi lugejal tekkis praegu veidike uudishimu, millega tegu. Paratamatult kõik, mis on tabu, meid inimestena…
Oma esimese matusekõne pidasin umbes kakskümmend aastat tagasi tädimehe matusel. Ma ei olnud küll vastutav tseremoonia läbiviimise ega kõnepidamise eest, kuid tundsin hinges soovi midagi omalt poolt inimesele teele kaasa öelda. Mulle ei meenu täpne sõnastus, aga kuna tegemist oli kapteniga, siis mäletan end kasutamas metafoori taevasest laevastikust, mida vana…
Uus kooliaasta on alanud ning pole vist paremat aega, et kirjutada, kuidas surma teema eksisteerib koolikeskkonnas. Kes on juba pikaajalisem jägija, see teab, et käin erinevates koolides õpilastega surma ja leina teemadel rääkimas. Paar aastat tagasi intervjueerisin sellel teemal õpilasi, millest sai siin lehel ka kirjutatud. Nüüd on aga aeg…
Kui keegi, keda armastame, sureb, jääb meie juurde midagi nähtamatut – mälestus, tunne, sõnad, lõhn, pilk. Aga sageli soovime, et jääks ka midagi käegakatsutavat. Midagi, mida saaks hoida, vaadata, kallistada. Midagi, mis aitaks uskuda, et nad pole lõplikult kadunud. Mälestusesemed – olgu need füüsilised objektid või digitaalsed lahendused – aitavad…
Rohutirtsude sirinat täis suveõhtu. Tõmban õlgadele pleedi ja suundun aurava teetassiga terrassidiivanile. Hetkedes, mil päev annab ööle käe, on alati oma sügavus. Vaadates helkivaid õhtupilvi üha tumenevas taevas, sookured üle pea lendamas ning oma võluva häälega mulle lugusid jutustamas, tajun, kuidas pilgud on küll pööratud taevasse, kuid hoopis sügavam pilk…
Ilmselt on paljudel meil see kogemus – oled matustel, kõik on vaikne ja tõsine, kuni mingi täiesti suvaline situatsioon ajab nii pööraselt naerma, et lõpuks lipsab ikka üks turtsatus välja. Ja siis see pilk. See konkreetne tädi kelle silmad ütlevad selgelt: “Surm ja nali ei käi kokku.” Aga vot mina…
Hiljuti sattusin Hispaanias olukorda, kus sain olla toeks oma elukaaslase sõbrale Elenale*, kes oli kaotanud oma ema. Uudis lahkumisest tuli ootamatult ja ühel õhtul pärast tööd ütles elukaaslane, et läheb Elenat toetama, ja küsis, kas soovin kaasa tulla. Loomulikult – kui võib. Ilma ette teadmata ootas mind ees kogemus, mis…