Saaremaa leina- ja elulõpunädala raames oli mul võimalus tutvustada üht osa oma tööst – elust kalmistul ning mälestuskultuuri tähendust. Sellest sündis ka idee oma kogemustest kirjutada. Olen alati kuulunud nende inimeste hulka, kellele on meeldinud kalmistul käia ja seal olla. Vaatamata enda valusatele kaotustele on kalmistul viibimine minu jaoks endiselt…
Räägime Surmast leht sai alguse üle kolme aasta tagasi minu õe valusast ja ootamatust kaotusest, mis ajendas mind kirjutama oma tunnetest ja mõtetest. Sellest sai alguse aga platvorm, kus saab ausalt ja julgelt rääkida surmast, leinast ja kõigest sellest, mis elu lõpus ja pärast surma meid puudutab. Tänaseks on Räägime…
Piiritledes selle artikli jaoks soolaiba terminit, siis otsustasin tähelepanu pöörata surnutele, kes pärinevad konkreetselt tänapäeva rabadest. Piiritlemise eesmärk on keskenduda just rabale kui matmispaigale, mistõttu muidu vastuoluline termin rabalaip muutub suures osas sobilikuks. Piiritlemisega jäävad välja mõned faktiliselt soolaiba termini alla langevad turba seest leitud inimsäilmed, nagu on neid teada…
Surmast rääkimine on tänasel päeval äärmiselt põnev – see on korraga tabu ja peidetud, samas kõikjal. Enamasti seostatakse surma kadumist igapäevaelust ja -teadvusest modernismiajastu progressidega – meditsiini areng, linnastumine ja produktiivsusele suunatud mõttemustrid. Kui varem elasid põlvkonnad koos ja ühe inimese surm mõjutas tervet kogukonda, siis rahvarohkes linnas toimus suremine…
Nii nagu surm teemana üleüldiselt, tekitab idee kalmistuturismist – minek surnuaeda ringkäiguks ja avastamiseks – vastandlikke reaktsioone. On neid, kes näevad kalmistule muul põhjusel kui lähedase hauale minekut justkui ebaviisakuse või pühaduseteotusena. Osa inimesi ei saa üldse aru, miks peaks surnuaeda „niisama“ minema – keda need surnud või hauatähised huvitavad…
3.–9. novembrini toimus Saaremaal esmakordselt temaatiline nädal „Mis saab edasi?”, mis keskendus elu lõpu, surma ja leinaga seotud küsimustele. Nädala eesmärk oli tuua nähtavale need tihti varju jäävad teemad ning tõsta kogukonna teadlikkust. Soovisime, et inimestel oleks juba varakult ülevaade võimalustest, mis puudutavad elu lõppu, surma, matuseid ja leina ning…
Minu nimi on Ott Kippar ning olen äsja arheoloogia erialal omandanud bakalaureusekraadi. Oma lõputöö kirjutasin Eesti rabadest leitud arheoloogilistest leidudest ja võimalikust koostööst turbakaevandajatega, kelle töö läbi suur osa leide päevavalgele tulnud on. Üheks huvitavaks ja oluliseks leiuks osutusid rabalaibad ehk sohu maetud inimesed. Pärast arheoloogiaajakirjas Tutulus ühest sellisest Viljandimaalt…
Minu enda sünnipäeva valguses meenus, et juba mõned nädalad tagasi täitus ka “Räägime Surmast” lehel kolmas tegutsemisaasta. See on olnud üks ütlemata silmaringi avardav teekond, mis loodetavasti jätkub ka edaspidi. Mind siiani hämmastab, kui mitmetahuline on surm ja sellega seonduv ning olenemata, et artikleid oleme avaldanud juba kolm aastat, siis…
Leina- ja matusevaldkonnas töötavad inimesed puutuvad iga päev kokku surma, kaotuse ja leinavate lähedastega. See emotsionaalselt koormav töö võib viia kaastundeväsimuseni – nähtuseni, mis hõlmab nii läbipõlemist kui sekundaarset traumaatilist stressi. Kaastundeväsimust taolistes valdkondades on Eestis vähe uuritud, mistõttu võtsin selle enda magistritöö teemaks ning minu uuring keskendus just selle…