Juba enne seda, kui asusin õendust õppima, olin kuulnud, et kõigil tervishoiutöötajatel on (vähemalt) üks patsient, kes algusaastatel nende südamesse poeb ning on ülejäänud karjääri jooksul justkui latern, mis ka kõige süngematest ja raskematest perioodidest oma valgusega läbi juhatab. Isegi kui me kohe ei mõista, et see on nüüd see…
Veebruaris möödub aasta sellest, kui mu tädi vähidiagnoosi sai. Täpselt seitse kuud hiljem teda enam meie seas ei olnud. Tagantjärele tarkusena jaotub möödunud aasta erinevatesse etappidesse. Erinev teadmine, erinev häälestus, erinevad väljakutsed. Aega ju on Tegelikult ei olnud ma tädiga enne tema diagnoosi üldse meeletult lähedane. Käisime tal küll igakord…
Seda, et lein vajab teist inimest, kogeb enamik leinajaid. Kaotusest tingitud kurbus ja valu otsivad hingest väljapääsu ja rääkimine on üks võimalus leevendust leida. Rääkida võib nii lähedase kui ka võhivõõraga, kuid sagedamini otsib inimene abi terapeudilt. Seda eriti olukorras, kus lein tabab samaaegselt ka neid, kellele senini elu rasketel…
Lein kui kaotuste ja muutustega kohanemise protsess on loomulik osa iga inimese elust. See, kuidas lein toimub ning meid edaspidi mõjutama hakkab, sõltub aga väga palju sellest, kui teadlikud me oleme leinast, iseendast, oma mõtetest, uskumustest ning automaatsetest toimetulekumehhanismidest. Selleks, et tuua leinatemaatikasse natuke valgust, jagan enda kogemusi ja märkamisi…
Kuigi surm on igapäevaelu loomulik osa, on mul sellega kokkupuudet olnud võrdlemisi vähe. Ma olen elu jooksul käinud mitmetel matustel: saatnud ära oma mõlemad vanaisad ning mitmed vanaonud ja -tädid, kuid kõige keerulisem oli jääda ilma oma parimast sõbrast – oma koerast Lembust. Muska Lembu ei olnud meie esimene koer….
Kui keegi oleks mulle neli aastat tagasi öelnud, et lein on võimalus iseennast avastada ja oma elu täiesti uuest kohast üles ehitama hakata, oleksin ta välja naernud ja arvanud, et see pole võimalik. Kuidas saab millestki valusast sündida midagi head? Kas see pole mitte naiivne ja idealistlik? Päriselus ei näi…
Seekord jagan ma teiega lugu, mis leidis aset 29 aastat tagasi. Oma venna kaotuse lugu oli oluliselt lihtsam kirja panna, kui seda siin. Ma ei saa teiega jagada lahkunu nime ega rääkida väga täpselt sellest, mis juhtus. Kes teab, see teab. Püüan kirja panna endaga toimunu ja teen seda seepärast,…
Kallis õde Olen kirjutamise hetkel taas siinsamas lennujaamas, kus sain täpselt kaks aastat tagasi teate, et sind enam ei ole. Õnneks ei välju lennuk samast väravast nagu tookord, sest sellega oleks vaimselt väga raske toime tulla. Teate saamise hetkel sain aru, et miski ei saa enam kunagi olema endine, kuid…
Olen sageli tundnud soovi jagada enda lugu sellest, kui kaotasin oma kalli sõbra Valery. Seni on mind tagasi hoidnud see, et ma ei ole pereliige ning olen seetõttu enda valu varjul hoidnud. Justkui kaugemalt leinajad peaksid olema kuidagi tugevamad. Tegu on minu päeviku sissekannetega ja järgnev annab edasi neid hetki,…