Testamendi tegemise kogemuslood

Käesolevas artiklis jagab oma kogemusi lisaks Marisele ka tema hea sõber Andrus.

Olen testamendist kirjutanud varemgi, kuid pidin piinlikkusega tunnistama, et endal oli testament tegelikult senini veel tegemata. Kui Andrus testamenti tegema hakkas, pakkus ta lahkesti, et võib protsessi kirja panna, et saaksime seda lehel jagada. Mõeldud, tehtud. Siis jäi see kirjutis aga mõneks ajaks oma aega ootama ja otsustasin, et teen ikka ise ka enne testamendi ära, kui tema lugu jagan. Meie kogemused olidki üpris erinevad, seega saab seekordsest kirjutisest lugeda kaht erinevat testamendi tegemise kogemuslugu.

Andruse lugu

Mõtet teha testament enne kui hilja, olin oma peas veeretanud vahelduva eduga juba mõned aastad. Miks mõttest tegutsemiseni jõudmine nii kaua aega võttis? Sellele pole ühest vastust. Ilmselt oli see segu segu üldisest elutempost, testamendi tegemise asukohast prioriteetsustabelis ning aegajalt välja löövast loomuomasest „ah mõni teine homme jõuab ka“ suhtumisest (loe: laiskusest). Küll aga ei seganud see mind oma ema kallal tänitamast, et miks ta juba testamenti teinud pole (tänaseks on ka temal see tehtud). Miks ma olin aga teinud otsuse testament teha? Peamiseks põhjuseks see, et minu lähedased ei peaks vara jagamise ja pärandiga tegelema olukorras, kus see on niigi raske ja ma tean, et ka vastumeelne tegevus. Loo selguse huvides täpsustan, et ma ei ole abielus ning mul ei ole lapsi.

Eelmise aasta suve lõpus jõudsin viimaks otsusele, et aitab edasilükkamisest. Asusin internetti läbi lugema alustuseks sellest, mis on testament ja milliseid variante on üldse võimalik teha (loe siit: http://surmast.ee/miks-mulle-testament/). Lugeda on palju, aga enamustes artiklites ning notarite kodulehtedel olevas infos kattub suurem osa asju ning pärast mõne lehe läbitöötamist ei suutnud ma enam midagi uut kasulikku leida. Sellest on tagantjärele mõeldes kahju, kuna erinevaid nüansse, mida testamenti sisse kirjutada, on ilmselt lõputult. Jõudnud arusaamiseni, et minu elukorralduse ning vara juures on kõige lihtsam ja selgem teha notariaalne testament, asusin välja valima notarit. Valisin endale logistiliselt kõige mugavama variandi ning aja juba järgmiseks nädalaks.

Selgituste puudumine

Oli üllatav, et mu käest ei tahetud midagi teada ega antud ka infot, millele mõelda või milleks testamenti tegema minnes valmistuda. Võib-olla oli asi valitud notaris, kuid mulle näis, et nad eeldavad, justkui teaksin ma sinna minnes kõike ja nende asi on vaid seadus ette vuristada – pärismisjärjekord, erinevad testamendiliigid, mis saab testamendist surma järel jne. Põhimõtteliselt räägiti sama juttu, mis on leitav iga notari kodulehel või üldsõnalises artiklis. Lisaks tundus veider, et minult ei küsitud, kas ma teen seda kõike omast vabast tahtest või kas ma asjadest ka aru saan. Minu käest küsiti ainult kelle nimele testament teha ning ega mul lapsi pole. Ei selgitatud ega avatud lisavõimalusi – tingimusi, ajalisi piiranguid jne, mida oleks võinud testamenti sisse kirjutada.

Kokkuvõtteks jäi mulle ajakirjandust lugedes ja notaris testamenti tehes mulje, et kõik eeldavad, et me teame testamendi tegemisest kõike, aga pisidetailidest ei räägita kuskil midagi. Kogu info peaks justkui kuulduste või elu õppetundide põhjal. Kinnisvara ostmisel olen kokku puutunud palju  põhjalikumate notaripoolsete selgitustega, kui antud juhul testamenti koostades. Ma ootasin notarilt selgitusi ohtude kohta testamendi tegemisel: mis võib juhtuda, kui ma kellegi välja jätan, millistel tingimustel võib testament tühiseks muutuda (jah, ma tean, sest uurisin enne) või millised on erinevad võimalused oma vara jagamisel. Seda infot ei leia kergelt isegi internetist. Samuti, mida peaks testamenti tehes pigem vältima, näiteks ei tasu minna liiga detailseks (portselanist elevandid ühele, diivan teisele, diivanipadjad kolmandale), kuna see loob pinnase vaidlusteks jne. 

Kindlasti julgustan kõiki testamenti tegema, sest kogu protsess ei ole keeruline, aeganõudev ega kulukas. Küll aga võivad kõik need eelnimetatud kolm tegurit vastupidiseks muutuda, kui pärijad peavad testamendi puudumisel vara jagama.

Marise lugu

Mul on väga hea meel, et olin Andruse kirjutatud lugu saanud lugeda juba mitu kuud enne seda, kui lõpuks ennast kokku võtsin, et testament ära teha. Tundus vale siin kirjutada, kui oluliseks ma testamenti pean, endal ikka veel tegemata. Erinevalt Andrusest oli minu ettevalmistusperiood notari juurde minekuks palju pikem ja mul oli vääääga palju küsimusi. Minu õnneks oli meie lehel testamendi kohta küsimustele vastuseid jaganud notar Kätlin Aun-Janisk. Seega kirjutasingi kõigpealt temale ja küsisin, kust ma alustama peaksin. Tema soovitus oli, et kirjutaksin tema kõige kõvemale testamendi ettevalmistajale, kuidas me soovime oma vara jagada, nemad valmistavad testamendi ette, paneme aja ja vormistame ära. Tundus käkitegu, teeme ära!

Siis sain ma aga aru, et ma ei olnud isegi detaile läbi mõelnud. Hakkasime mehega poja jalgpallitrenni ajal tegema pikkasid jalutuskäikusid, et otsustada, mida me tahame. Iga vestluse ajal tekkis meil järjest rohkem küsimusi juurde. Loo selguse huvides – olen abielus, meil on ühisvara ja meil on üks ühine poeg. Jagan neid küsimusi, mis meil protsessi käigus tekkis ja kuhu need vastused meid lõpuks viisid. Järgnevalt toon välja küsimused, mille notaribüroole saatsin ja sealt saadud vastused.

Esimene e-kiri

• Küsimus: Kas mõistlik oleks teha abikaasade vastastikune testament ehk kui emma-kummaga midagi juhtub, siis läheb kogu vara teisele poolele?

Vastus: Juhul kui Teie abikaasaga soovite, et lapsed päriksid pärast mõlema abikaasa surma, siis võite teha abikaasade vastastikuse testamendi. Tuleb arvestada, et abikaasade vastastikust testamenti saab muuta ühiselt ning ei saa muuta pärast ühe abikaasa surma.

• Küsimus: Aga kui peaks midagi juhtuma korraga nii minu kui minu abikaasaga, kas siis olenemata abikaasade vastastikusest testamendist jääb meie vara täielikult meie pojale?

Vastus: Selleks puhuks, kui abikaasad saavad surma samal ajal, saab teha korralduse, et sel juhul pärib laps (lapsed).

• Küsimus: Abikaasal on pärandina saadud kinnisvara meie abielu ajal. Kuidas selle testamenti vormistada saame?

Vastus: Kui kellegil abikaasadest omab vara lahusvarana (nt päritud vara), siis saab soovi korral määrata selle annakuna lapsele. Selleks, et vara läheks lapsele saab abikaasale panna n.ö. piirangu vara käsutamiseks.

• Küsimus: Kas testamedi jaoks on vaja ette loetleda kogu meie vara või piisab sellest, kui ütleme, et soovime, et kogu minu maine vara jääks abikaasale?

Vastus: Kui tehakse kogu vara testament ja annakuid jms ei määra, siis vara eraldi loetleda ei ole vaja – loetleda oleks vaja see vara, mille suhtes teete eraldi mingeid korraldusi.

Teine e-kiri 

• Küsimus: Juhul kui teeme abikaasade vastastikuse testamendi ja üks meist sureb, siis kas nt meie ühist kinnisvara müüa ikka saab see elus oleva partner (oletame, et üksi käib kodu üle jõu)? Kui jah, siis kuidas on garanteeritud lastele vara jäämine?

Vastused: Kui abikaasade vastastikuses testamendis ei ole määratud, et pärand peab üle minema kolmandale isikule varem surnud abikaasa surma päeva koosseisus, läheb pärand kolmandale isikule üle üleelanud abikaasa surma päeval olnud koosseisus. Sel juhul saab üleelanud abikaasa vara vabalt käsutada. Iseenesest saab teha selleks puhuks täiendavaid korraldusi – näiteks et müügi puhul peab osa rahast kandma lastele.

Kui testamendi kohaselt peab pärand kolmandale isikule üle minema varem surnud abikaasa surma päeval olnud koosseisus, on üleelanud abikaasal pärandi kasutamisel ja käsutamisel samad õigused, kui eelpärijal. Sel juhul kantakse vastav info pärimistunnistusele ja järelpärija õiguse kohta tehakse märkus ka kinnistusraamatusse.

• Küsimus: Kui abielu lahutatakse, kas automaatselt muutub kehtetuks ka testament?

Vastus: Abikaasade vastastikune testament muutub kehtetuks, kui: 1) abielu lahutati või on lõppenud enne pärandaja surma; 2) pärandaja oli enne oma surma esitanud kohtule abielu lahutamise nõude või andnud abielu lahutamiseks oma kirjaliku nõusoleku; 3) pärandaja oli oma surma ajal õigustatud nõudma abielu kehtetuks tunnistamist ning oli esitanud kohtule sellekohase nõude. Eeltoodut ei kohaldata, kui saab eeldada pärandaja teistsugust tahet.

• Küsimus: Kas testamendis on võimalik ka ära määrata, et kui mõlemad vanemad hukkuvad samaaegselt, siis keda me soovime, et hakkaks meie laste eest hoolt kandma?

Vastus: Testamendis on võimalik ära määrata laste eestostjaks soovitava isiku, kuid eestkostet määrab kohus, perekonnaseadusest tulenevalt määrab kohus sobivuse korral isiku, kelle vanem on selleks testamendis nimetanud.

Mustmiljon küsimust ja tegemata jäänud testament

Pärast viimast e-kirja sain aru, et mul on tegelikult veel väga palju küsimusi kõikvõimalike stsenaariumite osas, mistõttu otsustasin, et paneme aja ära ja ma küsin need kohapeal. Kohale jõudes läks veel põnevamaks. Meile oli mõeldud 30 minutit, aga minu küsimuste tulva tõttu läks meil tegelikult seal tund aega. Olen väga tänulik, et notar meiega kogu aeg aktiivselt kaasa mõtles ega vaadanud meid kuidagi imelikult, et meil nii palju küsimusi on. Minu küsimustes jõudsid mh läbi käia ka stsenaarium, kus üks sureb ja teine on dementne – mis siis saab? 

Kokkuvõttes oli meie peamine soov ja huvi, et pärast minu või abikaasa surma saaksime eludega ikkagi edasi minna, aga meie ühiselt soetatud vara jääks meie ühisele lapsele. Mind kummitas mõtteis aga kogu aeg üks notari poolt öeldud sõnapaar – järelejäänud vara saab poeg endale. Ma ei mõistnud, mis mõttes järelejäänud vara, sest kogu asja mõte oligi ju see, et KOGU meie ühine vara jääks lapsele. Notar selgitas, et jah, aga vahepeal olen ju andnud testamendis kogu enda vara abikaasale ehk alguses ei jää lapsele midagi ja ideeliselt võib kauem elav abikaasa kogu vara vahepeal maha müüa, kui seda vajalikuks peab. Alles siis taipasin, et kui me teeks sellise testamendi, siis jääb pojale tegelikult ju mulje, et me ei jätnudki temale mitte midagi ehk täpselt vastupidine sellele, mida me soovisime. 

Mis siis lõpuks sai? Jõudsime järeldusele, et meie näite puhul – olles abielus ning omades ühisvara – kaitsebki meid kõige paremini seadus ja selliselt, kuidas vara pärandiseaduse järgi jagatud saaks, ongi meile kõige turvalisem. Piltlikult öeldes rebisime ettevalmistatud notariaalse testamendi pooleks, tänasime notarit, et ta meie küsimuste tulvale vastu pidas, ja lahkusime notarist ilma testamendita.

Ettevalmistuseks

Minu soovitused:

1. Uuri, kuidas jaotuks sinu vara seaduse järgi, ja mõtle, kas oled selliselt rahul. Kui jah, siis on kõik hästi. Kui te ei ole abielus, siis ilma testamendita on elukaaslane teie vara suhtes nagu iga teine võõras inimene.
2. Kui soovid testamenti teha, mõtle, kuidas sa tahaksid, et sinu vara jagatud saaks. Kui tahad nt kuldketti õele jätta, siis selle nimi on annak ja ka annakuid saab notaris määrata.
3. Vali välja notar ja mine kohapeale konsulteerima. Notar aitab sul läbi mõtestada sinu vara jagamise, et oleksid kindel, et kõik saab õigesti tehtud. Iga väike sõnastuse erisus võib muuta ka seda, kuidas vara jagatud saab. Selliseid nüansse teab notar kõige paremini.
4. Allkirjasta testament. Kui teed testamenti üksi, siis anna ka kõige lähedamastele teada, et oled seda teinud. Nii on asjaajamiste puhul lihtsam ning jääb ära küsimus, kas testament on olemas või mitte.

Kõige olulisem on, et oled läbi mõelnud, kas sinu vara jääb nendele, kellele see sinu eluajal planeeritud oli. See tunnike testamendi sõlmimiseks ja pärimisega seonduva tutvumiseks on üks parimaid investeeringuid, millega saad mahajääjate elu lihtsustada olukorras, kus sind enam siin ei ole.

Autorid: Andrus Aasvere, Maris Prisko