Jagan Teiega oma vanemate kaotusega seotud kogemusi ning mõtteid. Minu ema lahkus meie hulgast 14 aastat tagasi, diagnoosiks melanoom. Olin siis 15-aastane. Tema haiguslugu diagnoosist surmani kestis umbes pool aastat. Isa kaotasin 24-aastaselt. Peale kopsuvähi diagnoosi saamist elas ta veel üheksa kuud. Sellel lool on minu silmis kaks eesmärki. Olen…
Käesolevas artiklis jagab oma kogemusi lisaks Marisele ka tema hea sõber Andrus. Olen testamendist kirjutanud varemgi, kuid pidin piinlikkusega tunnistama, et endal oli testament tegelikult senini veel tegemata. Kui Andrus testamenti tegema hakkas, pakkus ta lahkesti, et võib protsessi kirja panna, et saaksime seda lehel jagada. Mõeldud, tehtud. Siis jäi…
Mälestus isast on soe, ere ja toob naeratuse suule. Ta oli meie perekonna vahvalt tukslev süda, mees, kes hoidis kogu perekonda ühtsena koos. Tema elutarkus, tingimusteta armastus ja mõistvus olid meie perekonna alustalad. Tema poole võis pöörduda iga mure ja muidugi ka rõõmuga. Ta oli väheste sõnade mees, kuid kui…
Oma teed valides oleme inspireeritud kogemustest, mis on jätnud meie sisse sügava jälje või meid meeldejäävalt puudutanud. Minu kogemus ema haiguse ja surmaga oli see, mis õpetas mulle surma täielikkust ja tema reaalsust. Juba väikesest saati on mul selle teema vastu huvi olnud: mõtisklused elust ja sellest, kuidas mõned väljuvad…
Viimasel ajal olen ma kirjutanud palju erinevatel surmaga seotud praktiliselt teemadel. Seekord tundsin, et on taas aeg jagada osakest minu enda kaotuse loost. Kui ma Janele kirjeldasin, millistest tunnetest ma kirjutada tahaksin, siis võttis ta selle väga kiiresti kokku sõnapaariga leinaja argipäev. Seekord jagangi killukesi enda igapäevast, mitut neist olen…
Minu isa lahkumine sellest maisest elust algas umbes aasta enne tema surma. Ega ma toona teadnud, et elu mind niimoodi selleks hetkeks ette valmistab, aga tänu sellele aastale sain talle tagasi anda kogu hoole ja armastuse, mille tema mulle andnud oli. Mõni nädal enne viimsele teele minemist ohkas isa haiglavoodis:…
Oli soe kesksuvi ning mu suvepuhkus oli paari päeva pärast lõppemas. Kuna mu mees töötab Põhja-Soomes rekajuhina, olin kaheks nädalaks sinna suundunud ning võimalusel temaga reisidel ka kaasas käinud. Kuigi olin vägagi teadlik põhjamaade kitsastest teedest, järskudest kuristikest ja talvistest kehvadest teeoludest, oli sealne imeline loodus siiani minu jaoks hirmu…
Kaheksa kuud tagasi poleks ma osanud uneski näha, et siia lugu kirjutan. Meie elu peaks olema praegu hoopis teistsugune, neljaliikmeline. Möödunud suvel läksin 36 nädalat rasedana “lihtsalt igaks juhuks” enne magamaminekut öösel kell 1 haiglasse kontrolli, sest laps polnud päeva jooksul liigutanud. Olin veendunud, et tegelikult on kõik hästi ja…
Juba enne seda, kui asusin õendust õppima, olin kuulnud, et kõigil tervishoiutöötajatel on (vähemalt) üks patsient, kes algusaastatel nende südamesse poeb ning on ülejäänud karjääri jooksul justkui latern, mis ka kõige süngematest ja raskematest perioodidest oma valgusega läbi juhatab. Isegi kui me kohe ei mõista, et see on nüüd see…