Narkootikumid võtsid elu. Katrini* kaotuslugu

Pealtnäha puhas mees

Olin oma elukaaslasega koos olnud umbes aasta aega, kui ühel nädalavahetusel külastasime tema kodukanti ning ta soovis mulle ühte oma lapsepõlvesõpra tutvustada. Ta oli oma sõbrast mulle varem igasuguseid lugusid rääkinud, kuid sinnani ei olnud me veel kohtunud. 

Esmamulje Martinist (nimi muudetud) oli väga positiivne. Temaga aega veetes oli tunne, nagu elu olekski koguaeg ilus ning mured jäävad temast eemale. Ma ei suutnud ära imestada kui energiat ja positiivsust täis võib üks inimene olla – igas seltskonnas tähelepanu keskpunktis, alati ümbritsetud sõpradega. Martin suutis igas olukorras leida hea külje ning lohutamises ja tuju tõstmises oli ta lausa meister. 

Ühel päeval temaga kokku saades oli ta aga äärmiselt närviline, pahas tujus ja keevalises meeleolus. Sel päeval sain ma teada, et Martin on tegelikult tugevalt narkootikumidest sõltuvuses ja tema hea tuju ja positiivsus saatsidki teda vaid nendel päevadel, kui ta oli midagi tarvitanud. Kuna ta oli aga sattunud jamadesse inimestega, kellelt varem oli narkootikume ostnud, olid nüüd ta varud otsas ja tuju eemaletõukav.

Ma olin šokeeritud, kui ma kõigest sellest teada sain. Senimaani arvasin, et Martin lihtsalt ongi väga positiivse ellusuhtumisega, sportlik ja asjalik noormees. Ma ei oleks kunagi arvanud, et reaalsus on hoopis midagi muud. 

Sõltuvus süvenes silmnähtavalt

Edasi muutus Martini jaoks kõik iga päevaga aina hullemaks. Sõltuvus süvenes ja doosid suurenesid. Kuna nüüdseks olin ma tema sõltuvusest teadlik, hakkasin iga kord aina rohkem märkama narkomaani tunnuseid. Ma sain kohe aru, kui tal hakkas mõju üle minema või kui ta oli just uue doosi manustanud, sest ta meeleolu muutused olid äärmuslikud. 

Selge peaga rääkis Martin tihti oma soovist see elu selja taha jätta. Sellest ringist oli aga raske väljuda ja seda kõike süvendas veelgi seltskond, kellega ta hakkas aina rohkem aega veetma. Lisaks tekkis iga päev mõni uus probleem seoses narkootikumide müügiga, nende liigse tarvitamisega, võlgade mitte maksmisega ja võlgu võtmisega.

Seda allakäiku oli kõrvalt kohutav vaadata, mistõttu me üritasime korduvalt teda aidata ja sellest ringist välja tuua. Selge peaga hindas ja austas ta meie tuge väga, kuid tarvitades oli meie jutt talle vastumeelne ning pigem ärritav. Aja möödudes hakkas ta meist ja teistest päris sõpradest aina enam eemalduma ja rohkem suhtlema kahtlaste seltskondadega, kus narkootikumide tarvitamine oli igapäevane. Kuna mittetarvitajad olid nende mõistes mõttetud inimesed, vähenes ka meie võimalus Martinit aidata.

Viimane kohtumine

Oli kesksuvi ja me olime taas minu elukaaslase kodukandis ühel suveüritusel. Martin helistas meile ja ta tundus olevat heas tujus. Ta uuris meie plaanide kohta ja soovis liituda, et koos aega veeta ja jutustada. Kuna meie viimatisest kohtumisest temaga oli juba paar kuud möödas ning telefonis tundus ta täiesti selge olevat, võtsime ta peale ja suundusime kõik koos ürituspaika tagasi.

Alguses oligi kõik hästi. Me saime küll aru, et ta on midagi tarvitanud, aga ta pidas end viisakalt üleval, mistõttu ei olnud meil selle vastu midagi. Vaatamata sellele, et ise oleme täiesti narkootikumide vastu, mõistsime, et Martini elu ja valikute üle me otsustada ei saa. Kui tal on sedasi hea olla, siis olgu pealegi. Leppisime veel elukaaslasega eelnevalt kokku, et täna me Martiniga sõltuvusravist rääkima ei hakka, sest me ei tahtnud ei enda ega tema õhtut ja tuju rikkuda.

Ühel hetkel küsis Martin mu elukaaslaselt autovõtmeid, sest unustas oma rahakoti autosse ja tahtis selle ära tuua. Mu elukaaslane sai aru, et midagi tema jutus ei klapi ja me otsustasime temaga kaasa minna. Auto juurde jõudes pakkus Martin aga juba, et äkki istume kõik natuke autos, soojeneme ja puhkame. Pahaaimamatult olime sellega nõus – Martin istus tagaistmele ning järgmine pilt on mu mälus siiani. Ma vaatasin üle õla Martini poole ja nägin, kuidas ta Actimeli pudelist korgijooki sisse joob. Tavaliselt manustatakse seda korraga maksimaalselt 1 ml, antud pudelis oli seda aga 5 ml. See, milliseks ta muutus pärast korgijoogi mõjuma hakkamist, oli kohutav. Ta hakkas tõmblema, röökima, märatsema, häälitsema ja segast juttu ajama. Ma olin täiesti segaduses, sest me ei olnud mitte kedagi kunagi sellises seisus näinud.

Ma väljusin autost ja jooksin eemale ning hakkasin lihtsalt nutma. Mul oli kahju endast, et ma pidin sellist asja nägema, kahju oma elukaaslasest, et ta oma sõpra sellises seisus pidi nägema ja kahju Martinist, et ta selliste deemonite küüsis on. Mu elukaaslane tuli minu juurde, ütles, et üritab Martini maha rahustada ja kutsub talle kellegi järele. Umbes poole tunni pärast viisid tema sõbrad ta minema ja meie läksime koju. See oli viimane kord, kui ma Martinit nägin.

Saatuslik pidu

Me ei olnud Martiniga taas paar kuud suhelnud, kui ta helistas mu elukaaslasele ja kutsus ta Tallinnas peole. Elukaaslane keeldus kutsest, aimates, mis seltskond seal peol koos on ja mida seal tarvitatakse. Järgmisel päeval saadeti meile aga videod kellegi võõra Instagrami story-dest, kus tundsime ära Martini.

Ta oli peolt tulnud ja oli endiselt tugevas narkojoobes. Oodates bussi, et koju sõita, oli tema seisund ekstreemselt halvenenud. Tal puudus tasakaal ning kukkus mitmeid kordi jalapealt näoli või selili maha, samal ajal kellegagi telefonis rääkides. Ta häälitses, tõmbles, röökis samal ajal, kui inimesed seisid kõrval ja vaatasid pealt. Keegi ei teinud mitte midagi, peale selle ühe inimese, kes kiirabi kutsumise asemel seda kõike lihtsalt filmis.

Videotes oli näha, kuidas Martin üritas korduvalt leida tasakaalu, kuid proovides millegi vastu toetada, kaotas ta uuesti tasakaalu ja kukkus. Seda oli kohutav vaadata. Kõikide nende kukkumiste tagajärjel sai ta väga tugeva peatrauma. Tema nägu, käed ja pea olid katki ja verised. Täiesti võimalik, et ta ei pruukinud isegi valu tunda, sest ta oli tõesti silmnähtavalt tugeva mõju all. 

Järgmine video oli sellest, kuidas politsei oli saabudes Martini lihtsalt bussikongi visanud, ilma, et nad oleksid tema seisundit kontrollinud või teda rahustada üritanud. Politsei lihtsalt väänas ta maha ja viis minema. Mina leian, et silmnähtavate vigastuste puhul tuleks igale inimesele teha meditsiiniline kontroll, ükskõik millises seisus ta on. Ma usun siiani, et kui kiirabi oleks ka Martinile läbivaatuse sündmuskohal teinud, oleks Martin täna veel meiega.

Äärmiselt kurb tõsiasi, mille saime hiljem teada, on see, et seal samas bussijaamas oli Martin helistanud oma emale ning palunud teda, et ta aitaks tal ravile minna. Haiglasse viidi Martin alles järgmisel hommikul, kui ta politseis teadvusetult leiti. Haiglas tuvastati tal äärmiselt tugev peatrauma ning sellesse ta suri.

Kaotusega leppimine

Me elasime elukaaslasega Martini kaotust raskelt üle. Olin ise leinas, kuid püüdsin oma elukaaslasele nii palju toeks olla, kui võimalik, sest tema kaotas siiski oma eluaegse sõbra. Ma ei kujuta ette, mis mu elukaaslase sees tol hetkel toimus ning millised tunded teda painata võisid. Ma ei unusta iial tema pilku, kui ta sai kõne, et tema sõber lahkus sel hommikul meie seast.

Järgnevad nädalad olime me meeletus kurbuses, vihased politseinike käitumise peale ja pettunud endas, et me ei suutnud Martinit aidata ja õigel ajal teda sellest nõiaringist päästa. Mida aeg edasi, seda vähem hakkasime ennast süüdistama ja saime aru, et keegi teine peale Martini enda ei olekski saanud teda aidata. Kui inimene on nii tugevas sõltuvuses, on esimene samm paranemise poole ise endale sõltuvuse tunnistamine, kuid Martin seda kunagi ei teinudki.

Nüüdseks oleme me tema kaotusega leppinud – järelikult pidi nii minema ning meie sõber on nüüd paremas kohas. Ilmselt Jumal nägi, et ta ei suuda sellest nõiaringist omal jõul välja tulla ning andis oma abistava käe.

*nimi muudetud

Kui sinu lähedane on narkosõltuvuses, on oluline pakkuda tuge ja mõista, et taastumine on pikk protsess, mis vajab kannatlikkust ja mõistmist. Otsi professionaalset abi, et õppida, kuidas kõige paremini toetada nii ennast kui ka sõltlast. Pea meeles, et Sa ei ole üksi! 

Täpsema info ja vajalikud kontaktid leiab: https://www.narko.ee/lahedased/kuidas-kaituda-kui-sinu-lahedane-tarvitab-uimasteid/