Just sellistel oktoobrikuu päevadel, nagu praegu, kui hommikud udused ja ööd külmad, meenuvad 12 aasta tagused sündmused. Siis jäi teadmata kadunuks minu isa.
Ta on kadunud
Ühel suvalisel õhtupoolikul helistas isa naabrinaine ja uuris, kas isa on äkki Soome tööle läinud või kas tean, kus ta olla võiks, sest teda ei ole näha olnud. Ma ei teadnud. Küla, kus isa toona elas, asub Kesk-Eestis ja mina ise olin siis Tallinnas. Me ei olnud isaga üleliia lähedased, suhtlesime sünnipäevadel ja pühade ajal. Ei suutnud ka tookord meenutada, millal viimati rääkisime.
Helistasin isale. Telefon kutsus, kuid vastu ei võetud. Proovisin hiljem veel, kuid ei midagi. Süda hakkas kloppima ja klomp tuli kurku. Süda aimas halba. Püüdsin ennast rahustada ja tagasi hoida, et mitte isale rohkem helistada. Helistasin tuttavale politseinikule, et uurida, mida teha. Soovitas oodata ja siis järgmisel päeval politseisse helistada. Ma ei suutnud oodata. Helistasin kohe samal õhtul, siis juba nutta tihkudes. Politseist öeldi, et inimene peab olema kadunud vähemalt 24 tundi**, alles siis hakatakse vaatama. Olin pettunud ja selleks hetkeks veendunud, et midagi on halvasti.
Proovisin sellel pikal õhtul ja ööl veel isale helistada, kuid teadsin, et peaksin ta telefoni akut säästma, sest positsioneerida saab ainult sisse lülitatud telefoni.
** Erinevalt varasemast ei pea enam 24 tundi ootama, et kadunud inimesest teada anda. Politsei- ja Piirivalveameti kodulehel on kirjas: “Kui kadunud inimese käitumismuster erineb tavapärasest ning sul on tunne, et ta võib olla ohus, anna sest esimese asjana kohe politseile teada. Iga mööduv tund on üksnes võimaliku abivajaja kahjuks.” Rohkem infot: https://www.politsei.ee/et/juhend/eksinud-ja-teadmata-kadunud
Asjaajamine
Järgmisel hommikul olin esimesel rongil Kesk-Eestisse ja toksisin ülemusele sõnumit, et ei saa täna tööle tulla. Ei mäleta, kas tegin politseisse mingi avalduse ka ja mis paberimajandus kaasnes, aga edaspidi suhtlesin juba kohaliku konstaabliga. Postitasin kadunud isa kuulutuse Facebooki ning printisin ja paigutasin neid igale poole, kuhu pähe tuli. Facebooki kuulutust jagati uskumatult palju kordi ja seda kajastati isegi õhtustes uudistes.
Rääkisin naabritega, helistasin sõpradele ja sugulastele. Kuulasin teiste arvamusi ja fantaasiaid, mida mõni ennustaja või selgeltnägija kellelegi rääkinud oli. Peast käis läbi sadu stsenaariume. Kui konstaabel küsis, mis versioon minu meelest kõige tõenäolisem on, olin isegi veidi solvunud ja vihane, sest ma ei teadnud ju. Lõpuks otsustasime, et ilmselt ta väga kaugele ei olnud läinud, sest rahakott ja dokumendid olid kodus. Samuti puudus tal transpordivahend, oli ilmselt jala.
Otsingud
Ei mäleta, kas esimene maastikuotsing oli kohe järgmisel või ülejärgmisel päeval, kuid mäletan, kuidas eelmisel õhtul lootsin nii väga, et leiame ta veel elusana. Ja äkki olen just mina see, kes ta leiab. Järgmisel korral lootsin juba, et äkki leian siis vähemalt laiba.
Ei mäletagi enam, mitu päeva otsinguid korraldati. Vist oli kaks suuremat ja siis käis veel laibakoer ka. Mingi õhumasin oli samuti otsingute ajal lennus. Suhtlus oli küll veidi kohmakas ja ei osatud midagi öelda. Ei oskaks isegi midagi sellises olukorras öelda. Ei avalda ju kaastunnet, kui sa otseselt ei tea, kas inimene on surnud. Aga nagu ikka, sõnad ei olnudki olulised, lohutav oli näha, kui palju inimesi kohale oli tulnud ja hoolis. Hoolis isast ja hoolis minust ja mu perest.
Lähedaste tugi
Olin totaalselt kogu asjaajamise keskmes. Kõik käis läbi minu. See andis jõudu ja aitas edasi minna. Ma ei kujuta ettegi, mida mu õde ja ema tunda võisid, sest nemad olid ju eemal. Jah, me rääkisime küll iga päev korduvalt ja õde oli kohal ka maastikuotsingute päevadel, aga kui isegi mina tundsin enamuse ajast, et ma ei tee piisavalt palju ja kiiresti, siis nendel oli kindlasti veel hullem.
Suguvõsa on mul suur ja kokkuhoidev, seega neid õhtuseid kõnesid jagus tundideks. Esiteks aitasid need ajal kiiremini mööduda ja teiseks oli see kui teraapia. Korrutasin enam-vähem sama teksti vähemalt kümnele inimesele. Tekkis tunne, et ma olen kõik endast oleneva teinud ja rääkimine aitas mingil määral olukorraga leppida.
Minu versioon
Mida rohkem ma rääkisin, seda selgemini jäi minu jaoks kõlama versioon, et isa läks metsa seenele ja ta tervisega juhtus midagi. Ta oli vahetult enne kadumist rääkinud, et tal on mingisugune salajane seenekoht ja tavaliselt käis ta metsas üksi. Seda, et tal tervis kõige parem ei olnud, teadsin ma juba varem. Ta oli mullegi kurtnud, et magu valutab. Palusin tal ennast töötuna arvele võtta, et ravikindlustus saada ja lubasin teda isegi arsti juurde viia. Kahjuks tulutult.
Loomulikult süüdistasin ennast hiljem, et miks isale rohkem peale ei käinud ja ei kontrollinud, kas ta on asjaga tegelenud. Ka kõik teised asjaolud sobisid selle versiooniga, seega mina usun, et nii see oligi ja olen sellega ka tänaseks leppinud. Ja leppinud, et minu isa ei ole enam. See protsess oleks muidugi sada korda kiiremini läinud siis, kui minu versiooni kinnituseks oleks leitud isa surnukeha. Kas siis kohe maastikuotsingute käigus või siis hiljem, sest käisin ka DNA-d andmas, mida tuvastamata surnukehadega võrrelda. Olen isa ka korduvalt unes näinud, ta on alati olnud õnnelik ja muretu. See on aidanud mul uskuda, et ta on kuskil, kus tal on hea ja pole valusid.
Leppimine
Tänaseni ei ole surmatunnistust, mille alusel oleks saanud lepinguid lõpetada ja kontosid sulgeda. Mingi aeg tuli võlateateid ja inkasso kirju, mis ajasid kohutavalt vihale, sest ma ei saanud ju midagi teha. Helistasin ja selgitasin, et ei ole mõtet saata neid teateid, see inimene on teadmata kadunud. Lõpuks vist mõjus, sest teateid enam tulnud ei ole.
Ei ole hauaplatsi, kus hingedepäeval ja jõulude ajal küünal süüdata. Sellest tunnen vist kõige rohkem puudust. Aga süütan küünla kodu juures, sest tänaseks elan samas majas, kust ta kadunuks jäi.
Menetlust ei ole lõpetatud aga samas midagi ei tehta ka. Kui menetlus lõpetatakse, siis ei võrrelda ka enam DNA-d. Aeg on teinud oma töö ja see kõik ei tundugi enam nii oluline. Ma olen teinud rahu oma versiooniga, kuidas mu isa suri, kuigi ta ei ole ametlikult surnud.
* nimi muudetud
