Alustame algusest, aasta 2021 detsember – me oleme selleks hetkeks triipusid rasedustestile püüdnud juba aasta ja kolm kuud. Lugematu arv pisaraid ja ühe triibuga rasedusteste, ärevust ja stressi. Me oleme ju nii valmis, miks ta ei tule? Aga nali naljaks, kaks triipu tulid testile täpselt päev enne viljatuskliinikusse uuringutele minemist….
Rohutirtsude sirinat täis suveõhtu. Tõmban õlgadele pleedi ja suundun aurava teetassiga terrassidiivanile. Hetkedes, mil päev annab ööle käe, on alati oma sügavus. Vaadates helkivaid õhtupilvi üha tumenevas taevas, sookured üle pea lendamas ning oma võluva häälega mulle lugusid jutustamas, tajun, kuidas pilgud on küll pööratud taevasse, kuid hoopis sügavam pilk…
Lubasin kirjutada loo sellest, mis tunded ja mõtted tekivad ühel muusikul, kes mängib matustel. Seda on aga keeruline teha, sest iga matus, kus ma mänginud olen, on olnud omanäoline ja eriline – kahte ühesugust ei leidnud. Seegi, mis muusikat matustel mängida, on olnud täiesti isesugune. Lähedased on alati saanud valida…
Haiglas küsiti mu käest, kas soovin loodet pärast lahangut endale saada või mitte. Ma ei osanud esimese hooga jälle midagi vastata, sest see ei ole nagu asi, mille peale sa üldse mõelda oskad… Pidasime hiljem kodus omavahel aru ning otsustasime, et tahame küll. Tahtsime lasta Pirnikese tuhastada ning tuha meie…
„Kas sa kaotasid lapse või su rasedus katkes?“ – see on küsimus, mille esitas mulle raseduskriisinõustaja nädal pärast medikamentoosset aborti. Ma ei osanud talle sellel hetkel vastata ja siiani aeg-ajalt mõtlen sellele küsimusele. Ma tunnen, et tänaseks olen ma selle enda jaoks järgnevalt lahti mõtestanud – mu rasedus katkes ning…
Hiljuti sattusin Hispaanias olukorda, kus sain olla toeks oma elukaaslase sõbrale Elenale*, kes oli kaotanud oma ema. Uudis lahkumisest tuli ootamatult ja ühel õhtul pärast tööd ütles elukaaslane, et läheb Elenat toetama, ja küsis, kas soovin kaasa tulla. Loomulikult – kui võib. Ilma ette teadmata ootas mind ees kogemus, mis…
Ma põlvitan maas ja karjun kogu südamest: “Jeesus, palun ära võta teda! Jeesus, palun… palun…” Isa nuttes ütleb mulle: “Hanna, ära nuta.” Kiirabi lõpetab elustamise ja kuulutavad surmaaja. Ma tunnen lausa füüsiliselt, kuidas pimedus neelab mu elusalt ja jäädavalt. Kogu maailm muutub justkui tühjaks. Hommik nagu iga teine See oli…
Sain üsna kohe pärast K surma aru, et mina ise olen ainus, kes mind kõige paremini kogu selles olukorras aidata suudab. Usaldasin ennast ja kuulasin oma keha. Minu jaoks on sport olnud alati hea stressi leevendaja. Profisportlasest töökaaslane ja sõber koostas treeningkava ning ma jooksin kuus päeva nädalas. See tegi…
…kuni ma vaatasin oma õepoja paistes silma ja tundsin, kuidas hirm mind halvas. Karolyni kaotuslugu on seni olnud kõige pikem nn järjejutt meie lehel. Sellest tulenevalt olen temaga viimastel kuudel ka palju suhelnud, sest ta on oma loo jutustamisele olnud väga pühendunud – otsinud pilte oma erakogust, sõnastanud hoolikalt igat…