Oluline märkus lugejale: Järgnev artikkel käsitleb beebikaotust ning sisaldab fotosid vaikselt sündinud vastsündinust. Pildid on jagatud vanemate nõusolekul ja austusega, kuid võivad olla osadele lugejatele raske vaadata. Palun jätka lugemist, kui tunned, et oled valmis.
See tunne.. see mõttetuse tunne, et mida ma siin valutan ja pressin, kui ma tean, et mu laps ei tee sündides nagunii häält. See sünnitus oli piin, need valud mitte millegi pärast, samal ajal karjudes ja nuttes südamevalust. Mingi loll lootus oli mu sees, et äkki ta ikkagi nutab. Jaks oli otsas ja põit tühjendada ei suutnud. Otsustasime, et proovime epiduraali, esimene doos ei mõjunud mulle, pärast teist doosi sain natukene magada ja kateetriga tühjendati põis. Ma ei mäleta detaile ja ma ei mäleta, mis tegelikult toimus. Mul on kahjuks null mälu sellest sünnitusest..
12.08.2022 kell 18.43 sündis meie imeilus poeg Franz Lukas, kaaludes 3250g ja olles 53cm pikk (39+1). Kahjuks ilma ühegi elumärgita. Ta oli imeilus laps, justkui oleks ta lihtsalt maganud. Meiega olnud ämmaemand mässis ta teki sisse, pani pähe mütsi ja küsis meilt, kas soovime teda hoida – selles polnud küsimustki. Franz oli imeilus, tal olid tumepunased pisikesed huuled, imearmas väike nöbinina, pisikesed varbad ja sõrmed, süsimust juuksepahmakas.
Ma olin omadega täiesti läbi, nii füüsiliselt kui vaimselt, aga me ei teadnud siis, et kõige raskem osa tegelikult alles algab.. Kuidas selle leinaga elada ja kuidas eluga edasi minna, kui sa lähed sünnitusmajast koju ainult karbiga ja mitte oma vastsündinud lapsega. Kust võtta eluisu edasi elamiseks..põhjus elamiseks, kui pead tegema kõige hullemat asja oma elus – matma oma enda lapse. Ja su kodus on talle valmis riided ja voodi ja kõik muu, aga teda ei ole. Ja sa ei saa teda enam mitte kunagi katsuda, nuusutada ega näha.. Nädal pärast lapse sündi ei veetnud me koos beebiga kodus rõõmsalt aega, vaid läksime järele tema surmatunnistusele ning valima talle urni.
Südamest tänulik
Olen ämmaemandale igavesti tänulik, et ta ütles meile, et me pilte teeks – kuigi praegu mõtlen, et oleksin neid võinud teha palju rohkem. Saime oma pojaga veeta aega nii palju, kui soovisime, kuigi ka praegu ma kahetsen, et me seda kauem ei teinud. Mõte sellest, et ma ei saa teda enam kunagi hoida..teeb haiget ka praegu.
Tänan Sind südamest, armas Kärt Pielberg – praegu suudan ma juba võtta seda sünnituskogemust nii positiivselt, kui võimalik, sest Sina tegid selle meie jaoks selliseks – Sa tegid meist pilti, meie perest. Sa tegid meile mitmeid käe- ja jalajälgi. Sa olid olemas siis, kui me sind kõige rohkem vajasime. Lõpuni. Sa andsid meile aega, andsid meile võimalusi ja valikuid.
Saime imearmsa algatuse MTÜ Vaikuse Laste poolt koju kaasa mälestustekarbi Franzu mütsi, teki, infovoldikute, küünla ja mänguasjaga. Seal sees on nüüd lisaks ka kirjad, mida ma alguses Franzule kirjutasin ja kirjutan vahel siiani.
Igatsemise valu
Sellest ajast peale ei ole me enam ilmselt ka endised. Oleme selle leinaga teinud palju tööd ja kuigi see ei tee enam igapäevaselt nii haiget, siis kirjutan ka praegu neid ridu, pisarad voolamas. Valus on igatseda kedagi nii palju ja teada, et te mitte kunagi enam ei kohtu.
Pärast Franzu kaotust söödi mind välja minu töökohast ning ma ei saanud perearsti tõttu olla haiguslehel kauem, kui üks kuu. Käisime abikaasaga raseduskriisinõustaja Kristi Kuura juures ning mina lisaks veel ka psühholoogi Margit Embergi juures. Läbisin kõik leina erinevad astmed, liikusin edasi ja vajusin tagasi, käisin ära oma elu kõige mustemas augus ja siis pidin minema pea ees tagasi vette, uuesti tööle..
Soovin, et inimesed ei kardaks rääkida leinas oleva inimesega. Et tööandjad läbiksid koolitused, kuidas käituda ja mitte käituda leinas töökaaslasega. Et räägitakse rohkem näiteks sellest, kas Eestis on üldse võimalust, et sa oma vaikselt sündinud lapse saaksid ka ööseks endale palatisse või kas vanavanemad võivad teda vaatama tulla enne, kui laps lõplikult ära viiakse.
Elus taas värvid
Üsna pea, umbes kolm kuud hiljem, peaaegu samal ajal, kui saime teada, et ootame Franzut, saime uued triibud. Nüüdseks on meie peres, koos Franzuga, kolm last.
Meie ellu on taas ilmunud värvid. Pea kolm aastat hiljem on meie suhe veel tugevam. Ja kuigi ma aegajalt ennast veel süüdistan ja ei mõista, miks see just meiega juhtus, siis tean, et olen teinud selle leinaga nii palju tööd, et olla praegu siin, kus ma olen. Jah, mul on ikka veel valus. Jah, ma nutan ikka oma lapse igatsusest ja jah, ma kirjutan talle ikka kirjakesi ning vaatan tema kastis olevaid asju. Aga nüüd ma tean, et aeg parandab hoolitsetud hingehaavad.
Armas Franz Lukas, aitäh, et tulid vaid hetkeks, et saada pai. Me kõik armastame Sind igavesti, armas pilvepoiss! Ma luban, et räägin Sinust igavesti ja proovin Su lugu jagada nii paljudele kui saan!
Franz Lukas on tuhastatud ja maetud Pärnu Alevi kalmistule, minu vanavanemate rüppe.
