Eelmine nädal jõudis kohtus lõpusirgele peaaegu kaks aastat kestnud pärandvara jagamine pärast mu õe surma. Ma ei oleks isegi halvimas unenäos osanud ette näha, kui keeruline on jagada pärandvara. Isegi siis, kui kõik osapooled olid lahendiga nõus, muutis olukorra keeruliseks asjaolu, et õde ei olnud abielus ning pärijateks olid alaealised…
Isegi kui lähedase lahkumist võib vanusest või mõnest raskest haigusest tulenevalt ette näha, on siiski tegemist tavapäratu sündmusega. Lahkumishetk saabub ootamatult, tuues endaga kaasa nii leina kui ka vajaduse korraldada kadunukese viimne teekond. Ärasaatmised on ajas muutunud nii kestvuse kui ka elementide osas, kuna paljud varem kohustuslikuks peetud tavad pole…
Õigus elada, õigus surra! Õigusest elule teemal on räägitud tunduvalt rohkem kui õigusest surra, sest elu on püha kuid surm mitte. Vähemalt nõnda on olnud siinses kultuuriruumis. Mõnes kultuuris on surm siiani au sees, näiteks Mehhikos. Seal selgitatakse juba väikestele lastele surma olulisust elu kõrval. Arvestades mehhiko surmakarnevale, on seda…
Viimased artiklid “Räägime surmast” lehel on olnud ühel või teisel moel lastega seotud. Olen mitmel korral mõelnud, mis võtmes kirja panna seda osa minu õe kaotuse loost, mis puudutas minu enda poega. Nii nagu õde mulle ütles: “Lase elul voolata ja õige leiab ise tee sinuni”. Ma olen proovinud tema…
Mari-Ann Lumeste on Korrastuskunsti looja ja esimene sertifitseeritud KonMari® konsultant ja professionaalne organiseerija Eestis. Olles KonMari korrastusmeetodi abil oma elu muutnud aitab ta tänasel päeval koolitades ja korrastussessioone läbi viies teistelgi endale lihtsama ja parema elu luua. *** Lähedase lahkudes on vaja hakkama saada oma emotsioonide ja leinaga, aga lahendada…
Ilmselt paljud meist mäletavad lapsepõlvest, kuidas peale külmas kirikus ja surnuaias ootamist sai sooja tuppa ning lauale toodi puljong ning ahjusoojad lihapirukad. Just sellised traditsioonilised peied on meid paljusid saatnud lapsest saati. Aga nii nagu muutuvad põlvkonnad, muutuvad ka tavad. Antud postituses proovin tuua veidi uusi mõtteid vanade traditsioonide vahele…
Lähedase kaotuse ja leina kogemine on üks elu kõige raskemaid katsumusi. Küll aga ei pruugi taoline kaotus kaasa tuua vaid emotsionaalset koormat, vaid ka finantsilist. Matuse korraldamine on kulukas, isegi kui seda teha võimalikult tagasihoidlik. Kirst, urn, tuhastamine, matuseauto, jutlustaja, peielaud… kõik vajavad tasumist. Summad võivad kerkida ka väikese matuse…
Vereloovutamine on ilmselt enamusele meist teada-tuntud doonorluse võimalus. Miskipärast on teised võimalused doonoriks hakata palju vähemtuntud. Märtsis andsid väga paljud terviseasutused hoogu elundidoonorluse kampaaniale „Elu pärast“. Meil oli samuti plaanis sel teemal kirjutada, et anda omapoolne panus elundidoonorluse teadlikkuse tõstmisele. Seda eelkõige seetõttu, et seni on vaid 3% Eesti täiskasvanud…
Ilmselt paljud meist mäletavad lapsepõlves kogetud kirstumatuseid. Kui mitte seda, siis vähemalt kurva ilmega fotosid avatud kirstu taga olevatest lähedastest. Jah, veel paarkümmend aastat tagasi oli peamine matmisviis kirstuga mulda minek. Aga ajad on muutunud ning kuigi Eesti on alles avastamas uusi viise, siis näiteks USAs on võimalusi nii palju,…