Elevant toas ehk kuidas rääkida lähedasega surmast?

Mul on siiralt hea meel, et nende pooleteise aasta jooksul, mil Räägime Surmast leht on toimetanud, on nii mõnigi lugeja ja kirjutaja mõistnud, et surmast tuleb rääkida varakult. Mida kauem me neid vestlusi edasi lükkame, seda raskemaks see muutub. Aga miks ei jõua vajalik muutus siiski ühiskonda? Vastus on lihtne. Üks asi on mõista, et surmast ja elu lõpust peab rääkima, teine asi on aga astuda oma lähedase juurde ning seda ka reaalselt teha. Tänases artiklis annan nippe, kuidas sellest barjäärist üle saada.

Mida me kardame?

Hirm rasketel teemadel vestelda võib tulla mõlemalt poolt. Teemat võib ignoreerida lähedane, kelle elu lõpp on üsna pea käes, aga ka pereliikmed, kes ei julge olukorda tunnistada. Mida enam ma surma teemadega tegelen, seda rohkem mõistan, kui palju meie eestlaste vanarahva ütlused meid piiravad lubamata meil täiel rinnal elada. Selle teadmiseni jõudsin Belgias olles, kus kolleeg tõi välja, et väljendid, mida tihti kasutasin, on väga imelikud. “Parem karta kui kahetseda” – kas tõesti muudab minu hirm kuidagi lõpptulemust? Kas tõesti pean elama hirmus? Või et ära kutsu kurja karja (ei tohi kasutada sõna “surm”), ei tohi vilistada, sest vastasel korral läheb maja põlema jne. Ma arvan, et on aeg otsida välja need rahvatarkused, mis sobituvad meie praeguse ühiskonnaga paremini ning hirmutamise asemel pigem toetavad meid.

Põnev fakt

Üks lihtsamaid viise teema tõstatamiseks on alustada mõne põneva teemakohase faktiga, näiteks: “Tead, nägin telekast, et matusebürood teevad selliseid asju nagu eellepingud ning põhimõttelised saad kohe enda matused ära korraldada ja ära maksta. Rahaliselt tundub üsna tark otsus, mis sina arvad?” või “Kuulsin tuttavalt, et üks teatritrupp pidi praegu mängima etendust nimega “Surm”, kas võiks huvi pärast minna vaatama? Pidavat nalja  ka saama.”.

Sellise aktuaalse või huvitava mõtte lauale toomine aitab jutuajamist alustada vähem emotsionaalsel viisil, võimaldades teemasse siseneda pigem uudishimuga. Oluline on anda vastaspoolele võimalus enda mõtteid ja arvamusi jagada, mis julgustab vestlust edasi pidama ka siis kui järgmised küsimused lähevad raskemaks. Kui jutuajamine muutub liiga ühepoolseks, võib vastaja edasist vestlust peljata. 

Siiras emotsioon

Selleks, et läheneda oma pereliikmele siira emotsiooniga, tuleb vestluseks tagada õige keskkond. Selleks sobib hästi näiteks kodu – kui just lapsed seal samal ajal ringi ei jookse,  jalutuskäik metsas või isegi koeraga jalutamine. Ehk rahulik keskkond, kus kellelgi pole kiiret. Vältida võiks rahvarohkeid ja lärmakaid kohti ning autosõitu, kuna vestlus võib tähelepanu segada. 

Mida ma täpsemalt “siira emotsiooni” all mõtlen? Seda, et end avatakse lähedasele ning räägitakse südamest. Näiteks: “Ma küll loodan, et see aeg ei tule niipea, aga kui sinuga peaks midagi ootamatult juhtuma, siis kardan ma väga seda, kuidas ma hakkama saan.” Juurde võib tuua ka paralleele mõne hiljuti juhtunud sündmusega: “Nähes, kui raske on X-l peale abikaasa kaotust ning kui keeruline oli tal matuseid korraldada, olen ma mures, kuidas mina hakkama saan, kui sinuga midagi sellist peaks juhtuma. Kas ma ikka teen kõik nii nagu sulle meeldiks? Või tunnen pärast süüd, et ma tegin midagi valesti. Kas me saaksime sellel teemal veidi rääkida?”.

Abikaasade puhul saab välja tuua ka igapäevaseid teemasid: arvete tasumine, testamendi tegemine, kes on kontaktisikud tööl jne. Kui see vestlus tuleb südamest, siis on lähedasel raske seda maha teha, kuid kaitsereaktsioonist võib tulla kommentaare nagu “Hakkad sa nüüd surema või?”, “Ah, mul ükskõik millised mu matused on!”. Siinkohal on jällegi hea rõhutada, et kui asjad on läbi arutatud ning paremal juhul ka kirja pandud, on leinajatel emotsionaalselt raskel hetkel palju kergem. Kui lähedane ei soovi seda teemat enda jaoks arutada, siis võiks ta seda teha vähemalt mahajäänute jaoks. 

Jäta uks lahti

Alati ei pruugi kõik osapooled selliseks vestluseks valmis olla. Seega ei pea end kehvasti tundma, kui vestlus esimestest teemadest kaugemale ei jõua. Kuigi antud teema tõstatamine nõuab palju julgust, peab siiski oskama selle õigel hetkel ka kõrvale panna. Oluline ongi ukse n-ö avamine ehk isegi kui sellel hetkel ei ole teine osapool vestluseks valmis, siis lõpetage jutuajamine toonil, et teie olete alati valmis sellest rääkima. Nii tunneb lähedane, et tema tunnetega on arvestatud, kuna te ei suru vestlust liigselt peale, aga ta saab soovi korral sellest teiega rääkida.

Esimestel aastatel, kui teemaga tegelesin, tundsin trotsi, et miks küll ei taha inimesed sellest rääkida. On kindel, et me kõik sureme kunagi, aga osad peidavad endiselt pea liiva alla! Elu õpetas aga, et nendeks vestlusteks peabki teine pool sisimas valmis olema. Tihti on  kriitika taga ka omaenda hirmud ja halvad kogemused. Seega on oluline mõista, et viha või negatiivne reaktsioon ei ole isiklikult teile suunatud, vaid pigem on tegemist inimese enda sees oleva võitlusega. Seetõttu peabki andma lähedasele aega veidi mõelda ning kui nad on valmis sel teemal vestlema, on seda tunduvalt lihtsam alustada, kui nad teavad, et olete hooliva suhtumisega juba poolele teele vastu tulnud.

Vestluskaardid

Mõnikord on lihtsam kasutada erinevaid abivahendeid, näiteks maailmas aina populaarsemaks muutuvad vestluskaardid elu lõpu soovide, surma, leina jms teemadel. Ilmselt mäletavad meie lehe pikemaajalised lugejad Anna kaotuslugu, kes lõi enda lõputöö raames eestikeelsed vestluskaardid. Vaikselt hakkab neid veelgi lisanduma, aga näiteks ingliskeelsed vestluskaarte leidub pea igale maitsele ja sihtgrupile.

Hiljuti Belgias käies kingiti mulle näiteks joogialus, mille esiküljel on “Räägime surmast” ning tagaküljele on spiraalis kirjutatud erinevad küsimused. Väljaspool üldisemad küsimused ning mida rohkem sissepoole liikuda, seda filosoofilisemaks või isiklikumaks küsimused lähevad. Taoliste vestluskaartide, aga ka näiteks Räägime Surmast poolt loodud töölehe eelis ongi see, et ei pea küsimusi mitte ise välja mõtlema, vaid tulebki see küsimus mille kaardipakk nii-öelda anda otsustab. 

Surmakohvik

Oi, kui palju küsitakse minult, miks ma ürituse puhul sellist nime kasutan ning kas seda ei saaks ikka pehmemalt öelda. Aga miks? Kogu surmakohvikute mõte ongi see, et me julgeksime sõna “surm” valjusti välja öelda. Inimene, kes tuleb surmakohvikusse, on selle esimese sammu astunud – ta julgeb kasutada sõna “surm”. Alati leidub aga ka erandeid ning ühel korral oligi kohvikus vanem proua, kes küll tahtis kaasa rääkida, aga sõna “surm” ta välja öelda ei julgenud. Muidugi sulatas teiste kohalolnute positiivne mõju ka selle proua ürituse lõpuks üles ning ka tema taipas elus esimest korda, et on vägagi normaalne kasutada sõna “surm”, mitte seda vältida.

Surmakohvik annab kõigile võimaluse rääkida nendest teemadest, millest muidu võib-olla ei julge. See ongi selle ürituse võlu. Inimesed loovad hooliva keskkonna, kus ka kõige suuremad hirmud saab välja räägitud ning osalejad lahkuvad kordades kergema tundega. Ütlen ausalt, et see vabastav tunne on sõltuvust tekitav. Seega võib alustuseks minna ka surmakohvikusse, võtta lähedane kaasa või kasutada seda jutuajamises põneva teemaalgatusena “Nägin, et meil linnas toimub selline asi nagu surmakohvik. Tundub päris uutmoodi lähenemine, mis sa arvad?”.

Elevant toas ehk kui vestlus on juba aktuaalne

Kuigi me võime soovida, et need rasked vestlused on selleks hetkeks, kui lähedane on elukaare lõpus, juba peetud, siis paratamatult on veel paljusid, kes seda selleks hetkeks teinud ei ole. Lähedasele võibki nendel hetkedel läheneda siira emotsiooniga, aga jällegi – kui teine pool pole vestluseks valmis ning on näiteks eitusfaasis, ei pruugi sellega kaugele jõuda. Soovitan mitte liiga jõuliselt läheneda ka siis, kui ollakse teadlik, et lähedase aeg on otsakorral. Oluline on meeles pidada, et raskelt haige või eaka inimesega surmast rääkimine ei tähenda, et ollakse alla andnud. Vastupidi, see näitab, et me oleme valmis kõigeks, mis meid ees ootab, ning me anname endast kõik, et iga võimalik stsenaarium läheks nii hästi kui võimalik.

Abiks võivad olla näiteks hingehoidjad, kes mitte ainult ei ole suurepärased vestluskaaslased elukriisidel, vaid pakuvad olukorrale ka neutraalset vaatenurka. Kui surija ja lähedased on olnud intensiivselt teema sees mitmeid päevi, nädalaid või isegi kuid, on emotsioonid tihti laes, oma rolli mängib kurnatus ning inimestel võib olla raske juba ainult enda emotsioonidega toime tulla. Hingehoidja on erapooletu ning läbi selle võib tuua selgust nii surijale kui ka lähedastele.

Kui vestlused jäidki pidamata…

Kahjuks jõuavad minuni tihti ka inimesed, kes tunnevad süüd, et nad ei jõudnud või julenud vestlust tõstatada või olid ise need, kes surusid alla surija soovi sellel teemal vestelda. See pole koorem, mida peab endaga kaasas kandma. Kui surija polnud elu lõpuni valmis sellest rääkima ning lähedased ei teadnudki, mis on tema soovid, siis see on miski, mida me kontrollida ei saa. Ja peamegi näiteks kirstu valikul lähtuma enda sisetundest.

Mis aga puudutab seda poolt, kui Sina polnud valmis vestluseks, mida surija proovis alustada… Me ei saa muuta minevikku, aga saame muuta tulevikku. Tuleb endale andestada ning mõista, miks Sa ei olnud tol hetkel selleks vestluseks valmis. Järgmised korrad, kuna kahjuks kaotab enamik inimesi oma elus rohkem kui ühe lähedase, oskate seeläbi teema juba varem tõstatada ning mõistate, et ei pea ootama kellegi rasket haigust, et sellel teemal rääkida. Miks mitte teha sellega algust juba täna õhtul?

Autor: Jane Kaju

Kasutatud kirjandus: 

1. Caitlin Doughty “Talking to Your Parents About Death” https://youtu.be/4DZumsrUejI?si=CUAFSwEOL2caSq81 
2. Joogialused: https://www.bureaumorbidee.nl/english
3. Caitlin Doughty “Overcoming death denial in your family” https://youtu.be/0WOyFErcTHU?si=Uv7hjLv8EH4ixbL5