Selle artikli autor on arst, psühhiaatria resident ja 2 lapse ema Ove Liis Mahhov. Paljud teavad teda läbi tema Instagrami konto @oveliis, kus ta jagab palju kasulikku sisendit inimeste vaimse tervisega seoses. *** Tänapäeva heaoluühiskonnas üritatakse lapsi surma ja muude eluraskuste eest hoida nii kaua kui võimalik. Surm ei ole…
Ilmselt paljud meist mäletavad lapsepõlvest, kuidas peale külmas kirikus ja surnuaias ootamist sai sooja tuppa ning lauale toodi puljong ning ahjusoojad lihapirukad. Just sellised traditsioonilised peied on meid paljusid saatnud lapsest saati. Aga nii nagu muutuvad põlvkonnad, muutuvad ka tavad. Antud postituses proovin tuua veidi uusi mõtteid vanade traditsioonide vahele…
Hiljuti jagasime siin lehel, kuidas muusikateraapia võib aidata leina korral. Samamoodi võib läheneda ka tätoveeringutele ehk erinevad loomingulised tegevused aitavad väljendada leina läbi kunsti. Antud postituse kirjutamisel oli abiks tuntud Eesti tätoveerija Piret Valdna (Spirit Animal Tattoos’t), kes enda karjääri jooksul on puutunud kokku nii mälestustätoveeringute kui ka kaotuslugudega. Ta…
Muusika võimaldab minna tagasi koos oldud kaunitesse mälestustesse ka siis, kui meie armsaid inimesi ei ole enam meie hulgas. Need on positiivsed mälestused, mida ei saa meilt keegi ära võtta. Minu lapsepõlve ühe parima sõbra surmast saab juba viis aastat ja usun, et olen läbinud enamus leinaetappidest. „Siin ja sealpoolsus…
Ilmselt paljud meist mäletavad lapsepõlves kogetud kirstumatuseid. Kui mitte seda, siis vähemalt kurva ilmega fotosid avatud kirstu taga olevatest lähedastest. Jah, veel paarkümmend aastat tagasi oli peamine matmisviis kirstuga mulda minek. Aga ajad on muutunud ning kuigi Eesti on alles avastamas uusi viise, siis näiteks USAs on võimalusi nii palju,…
Kuigi surm on osa elust, võib see paljudele inimestele olla hirmutav ja võõras. Seda enam, kui sureb laps, sest see on vastuolus elu loomuliku käiguga. Lapse surm on vanematele äärmiselt traumeeriv kogemus, mille mõju on pikaajaline ja etteennustamatu. On oluline mõista, et kui sureb laps, ei ole isa lein väiksem…
Selle postituse kirja panemine hakkas pihta juba mitmed kuud tagasi, aga valmis sai ikka viimasel minutil. Mida lähemale ma enda loo kirjutamises matuse teemale jõuan, seda raskemaks läheb. Mitte ainult sellepärast, et valus on meenutada, vaid ka selle tõttu, et mida lähemale matusele, seda vähem ma mäletan. Õe matusepäevast ei…
Soovisin surma teemaga lähemalt tutvust teha, kui lugesin aastaid tagasi Tiibeti raamatut elust ja surmast. See, mis minu jaoks köige suuremal määral lahustus ja ümber moodustus, oli raamatust loetud möte: mida lähedasem ja ilusam side on meil surma kontseptsiooniga, seda rohkem saame elujöulisemalt elada. Ja nii toimuski. Mida vähem ma…
Postituses „Aasta ilma õeta“ kirjutasin, kuidas ennast toetanud olen, et õe leinaga paremini toime tulla. Üks inimene, kes mind aitas, oli Helen Haava, kelle juures käisin traumahingamises. Oma kogemust eelpool mainitud postituses ka kirjeldasin ja ütlesin, et ma ei oska seda kõike ise lahti seletada ning üks hetk Helen kirjutab…