Mälestustätoveeringud

mai 9, 2023 0 Kommentaari

Hiljuti jagasime siin lehel, kuidas muusikateraapia võib aidata leina korral. Samamoodi võib läheneda ka tätoveeringutele ehk erinevad loomingulised tegevused aitavad väljendada leina läbi kunsti. Antud postituse kirjutamisel oli abiks tuntud Eesti tätoveerija Piret Valdna (Spirit Animal Tattoos’t), kes enda karjääri jooksul on puutunud kokku nii mälestustätoveeringute kui ka kaotuslugudega. Ta tõdeb, et lein, suured elumuutused ja isegi valuelement tätoveerimise ajal on aeg ajalt teraapiline. 

Antud lehel pole ma ise palju oma kaotusloost kirjutanud, pigem lähenenud surmateemadele erapooletuna. Kui teemaks tulid mälestustätoveeringud, siis nägin võimalust jagada tükikest ka enda loost. Minu suhe tätoveerimisega on alati olnud positiivne. Olen seda näinud kui võimalust talletada kõige olulisemaid hetki või perioode enda elust. Aga mõistan, et kõigile see ei sobi. Paar kuud peale sugulase kaotust tuli mul spontaanne mõte teha tätoveering nurmenukust. See taim on tugevalt seotud minu lapsepõlvega. Samuti nurmenukutee lõhn aitas alati koduigatsuse vastu välismaal elades. Nii saigi see tehtud, ilma suurema tagamõtteta… Seda vähemalt esialgu.

Põhjuseid on veel

Mitmed kuulsad kirjanikud on öelnud sõnad “Surm lõpetab elu, aga mitte suhet” ehk kuigi oleme kaotanud lähedase, siis hingeline side ei katke. Ka see võib olla üks põhjustest, miks paljud otsustavad mälestustätoveeringute kasuks. See aitab hoida meeles lähedast ning mälestusi, mis on ühiselt loodud ning olgem ausad – tätoveeringud on soovi korral sinuga kogu elu.

Foto: Piret Valdna erakogu

Samuti nagu me kõik teame, et tihti leinajad jäävad üksi, kuna lähedased ja tuttavad ei oska ega julge kuidagi vestlust aretada, siis mälestusetätoveering justkui annab ettekäände nende raskete vestluste pidamiseks (“ice-breaker” kui nii võib öelda). Ja kui ka aastaid hiljem on kaotusega lepitud, siis äärmiselt südantsoojendav on, kui uute inimestega kohtudes ja tätoveeringust rääkides, leitakse, et ka teistel on sarnaseid kaotuslugusid. Tihti pole neist lihtsalt varem julgetud avalikult rääkida. Mina olen nii mõnegi võõraga sel viisil kiirelt ühise keele leidnud ning näinud, et ka neil on olnud kasu oma kogemuste jagamisest.

Räägime kujundusest

Esimesena tulevad silme ette portreed lahkunud lähedastest (või ka kuulsustest). See on tõesti kõige otsesem viis talletada endale lähedast inimest. Veidi minimalistlikum variant on jäädvustada vaid lähedase näo siluett, nimi või kuupäevad, olgu selleks siis kas sünni- ja surmakuupäevad – mõlemad või üks neist.

Foto: “Lahkunud lähedase sünni- ja surmakuupäevad”, Piret Valdna erakogu

Nimede ja kuupäevade kasutamine on levinud ka nende lastevanemate seas, kes on kaotanud lapse sünnitusel või vastsündinu eas. Tihti ei jää neist lastest maha rohkem kui üksikud pildid, siis selline tätoveering hoiab last vanemate südames terve elu. Tänapäeval on tasapisi ka tekkimas võimalus võtta lapse jala- või käejälg, mille saab samuti hiljem tätoveeringu kujul endale jäädvustada.

Sümbolitesse peidetud

Kelle jaoks aga portree tundub liiga suur ja ehk ka liiga üks-ühele idee, siis alati on võimalus peita oma mälestusi sümbolitesse või muudesse seostesse. Kui tuua näide nime kasutamise kohta, siis tätoveering liilia lilleõiest võib sümboliseerida lähedast, kelle nimi oli Liilia. Või hoopis seostada see hüüdnimega. Numbrite juurde tagasi minnes aitavad tähendust peita ka koordinaadid, olgu see siis kohtumispaik, kodu või mõni muu oluline asukoht. Kuigi tänapäeval enam palju käsitsi kaarte ei kirjutata, siis nende olemasolul saaks võtta mõne väljavõtte neist. 

Kujundusele võib inspiratsiooniks olla ka lähedase töökoht, lemmiktegevused või esemed. Näiteks kui lahkunud vanaisale meeldis käia seenel ning teil on soojad mälestused ühistest seenelkäikudest, saabki joonistada lemmikseene. Ehk pealtnäha lihtsa tätoveeringu taga võib peituda hulgaliselt mälestusi ja emotsioone. Võiksingi neid ideid siia loetlema jääda…

Foto: “Puusepast isa mälestuseks” Piret Valdna erakogu

Oleme rääkinud nii täiskasvanud lähedaste kui laste kaotustest, aga sama olulisel kohal on ka lemmiklooma kaotus. “Käpajäljed on saanud üsna populaarseks. Nad on varasemalt ka olnud, aga mitte sellisel näol, et tehakse konkreetselt oma lemmiku käpast jäljend. Täna juba ongi enamasti just enda lemmikust, mis on selle ka palju personaalsemaks muutnud,” lausub Piret. 

Foto: “Käpajäljed”, Piret Valdna erakogu

Üle raskuste edasi

Vaadates korra laiemalt antud teemat, siis nagu Piret juba mainis, teraapiliselt võib see mõjuda ka suurtele elumuutustele kui ka läbielamistele. Kõige levinumad on näiteks lindid, mis sümboliseerivad vähi teekonda. Aastal 2013 alustatud “Project Semicolon” (Projekt semikoolon) oli eeskujuks semikoolonite tätoveerimisele. Antud sümbol on seotud nii suitsiidi kui muude raskete vaimse tervise probleemidest ülesaamisega. Ehk nii nagu semikoolon ei lõpeta lauset, on selle endale tätoveerida lasknud inimesed otsustanud mitte lõpetada enda elu. Sarnaseid sümboleid leidub veel palju.

Aga kui läheneda teise nurga alt, siis näiteks inimesed, kes on enesevigastamise, õnnetuste või operatsioonide jms tagajärjel saanud eluaegsed armid, siis nende sidumine tätoveeringute sisse võib samuti aidata. Kui muidu tuletavad armid meelde negatiivseid kogemusi, siis peale tätoveerimist näeb selle asemel just seda emotsiooni, mida selle saanu soovib. 

Ka asukoht mängib rolli

Tihti inimesed väga isiklike sõnumitega tätoveeringuid eelistavad paigutada rohkem varjatud kohtadesse nagu näiteks roiete küljed või üldiselt rindkere. Kindlasti oleneb ka kujundusest ning kui otseselt on sõnum arusaadav. Aga kui eesmärgiks on jagada enda lugu või ei peljata võõraste uudishimulikke pilke ning küsimusi, saab tätoveeringu asetada ka rohkem nähtavatesse kohtadesse. 

Lisaks ka küsimus – kas soovin seda ise näha? See võib tunduda imelik küsimus, aga minu kogemus ütleb, et paljud eelistavad surmaga seotud tätoveeringuid asetada kohtadesse, mida nad näevad vaid näiteks end peeglist vaadates (selg, käe tagumine pool jne). Seega mälestus lähedasest “tuletab end meelde” vaid siis, kui seda soovid.

Taevavõti

“Leina mõttes see aitab saada inimesel lähedust või panna leinale punkt. See etapp on tehtud, märk on maas (kehal) ja isegi kui lähedast ennast enam füüsilisel kujul pole, siis see on ikka ja jääb. See tekitab mingis mõttes turvatunnet.” Tulles tagasi nurmenuku juurde, siis tundub, et ka minul mängis see olulist rolli leinaprotsessis. Umbes pool aastat hiljem jõudis minuni legend, kuidas nurmenukud on “taevavõtmed” ehk see, et antud kaotus on mind juhatanud elulõpu toetaja teele oligi justkui ette nähtud. Nüüdseks ongi antud tätoveeringul juba suurem tähendus.

Foto: “Taevavõtmed” Piret Valdna erakogu

Me olemegi sellised pool-terapeudid,” ütleb Piret pool naljaga tätoveerijate kohta. “Suhtumine sellistesse tätoveeringutesse on alati olnud positiivne. Kui see muudab leina kergemaks, siis ma hea meelega aitan inimest. Tätoveerimine on üks osa protsessist, teine osa on samal ajal oma kogemuse jagamine. Ja inimesed saavad lähedasest rääkida, meenutada toredaid seiku.”

Matmisviiside artiklis kirjutasin, kuidas üks viis enda lähedase tuhka talletada on see segada tätoveeringu tindi sisse. Kui näiteks USAs või UKs on see tänapäeval üsna levinud siis paraku Eestis ei ole see lubatud. Pireti sõnul seadust selle kohta küll pole, aga avalikult keegi seda ei tee.

Kokkuvõtteks võib öelda, et nii nagu tätoveeringud üldiselt jagavad inimesed kahte leeri, siis sama on ka mälestus tatoveeringutega. On neid, kes pigem vaatavad distantsilt ning ka neid, keda see kõnetab ja aitab. Kujundus peaks kõnetama just tätoveeringusaajat ennast ning valimisel on alati abiks ka tätoveerijad.

Kasutatud kirjandus:
Davidson, D. (2017). Art embodied: tattoos as memorials. Bereavement Care, 36(1), 33–40. doi:10.1080/02682621.2017.1305055

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga