Tavatsen öelda, et K haiglas viibimise ajal ja pärast tema surma ei andnud alla mu vaim, vaid mu keha. Viie päevaga, mil K haiglas oli, kaotasin viis kilo ja kaalusin oma 156 cm pikkuse juures 48 kg. Pärast tema surma tundsin ligi üheksa kuud teravat valu rindkeres. Sama tunne on…
Kirjutan täna, isadepäeval, teemast, mis on minuga juba üle viieteistkümne aasta kaasas käinud. Mis tunne on kaotada isa, kui oled ise alles väike laps ja õieti ei teagi, mida surm endast kujutab ja kuidas sellega toime tulla? Aprillipäev, mis muutis kõik Ma kaotasin oma isa 9-aastaselt. Mäletan toda aprillikuu päeva…
Kui ma saaksin valida, siis kus ma sooviksin veeta igaviku? Võib olla on lihtsam küsida, kus ma tahaksin olla enda viimased päevad? Kus olen õnnelik? Kus on minu süda? Uskuge või mitte, aga tegelikult on meil võimalik seda valida, mitte ainult soovida. Täna ei tutvusta ma teile vaid valikuid ja…
Pärast 2017. aastat läks samuti esialgu hästi – tõhustatud raviga saadi K neerude töö kontrolli alla ning trombidki paranesid. K-l ja tema raviarstidel oli lootus, et ravimeid pidevalt võttes haigused ei ägene ning aja jooksul on võimalik ravimite hulka vähendada. Kahjuks halvenes juba poole aasta pärast neerude seisund ning oli…
Kui ise või lähedane või eriti laps jääb haigeks, üritab iga normaalne inimene leida abi. Otsisin isegi. Leidsin “selgeltnägijaid”, kellelt jäid meelde mõtted, et “Miks sa tööl käisid? Sul polnudki ju oma lapse jaoks aega, sellepärast ta haigeks ju jäigi!”. Oot, oot! Meie vanavanemad ka tegid tööd, kõik lapsed ju…
Kui ma Räägime Surmast lehega alustasin ja enda õe kaotuse loo kirja panin, küsisid paljud, kas see on minu viis leinaga toimetulekuks. Tol hetkel ma sellele nii ei olnudki mõelnud, aga täna tean, et just see nii ongi. Üsna pea pärast lehega avalikkuse ette tulekut hakkasid ka teised märku andma,…
Kaotasin oma kaaslase K kroonilistele haigustele 2020. aasta sügisel. Ta oli sel hetkel kõigest 28-aastane. K-s oli kõik, mis peab olema inimeses, kes annab sulle tiivad ja kannab sind elus edasi. Olen rohkem kui korra mõelnud, et oskaks ka ise elada nii, et isegi pärast oma surma olen kellegi jaoks…
Lastega surma teemadel rääkimine on paljude jaoks väga keeruline. Meie riigis ja ühiskonnas on see pigem tabuteema, mille osas vaikitakse võimalikult kaua. Kõik teavad, et surm saabub ühel päeval niikuinii, aga enamusel puuduvad sellega seoses igasugused soovid, mõtted ja ettevalmistus. Surma nähakse pigem negatiivse sündmusena, millega kaasneb kellegi kaotamine, valu,…
*Avapildil on Rasmus Altmäe. Fotograaf: Krõõt Tarkmeel. Meie pere kolmas poeg Rasmus sündis terve ja tubli poisina septembris 2011. Raseduse ajal diagnoositi mul rasedusdiabeet, põhjusena stress, ülekaal (15 kg plussis rasedana) ja vanus (toona 39-aastane). Süstisin insuliini ja olin pideval jälgimisel. Sünnitus kutsuti esile ca nädal õigest sünnituse tähtajast varem,…