Ma arvasin, et olen leinaga rahu teinud… Maris Prisko

aprill 8, 2025 2 Kommentaari

2 kommentaari postitusele “Ma arvasin, et olen leinaga rahu teinud… Maris Prisko”

  1. Hirm vist ei lähe kunagi päris üle. Kaotasin 10 aasta jooksul vanavanemad, vanemad ja ka ämma. Täna ise ema olles on hirm laste pärast meeletu, just surmahirm. Proovin samuti endale sisestada, et see on lihtsalt hirm, kuid raske sellega hakkama saada on ikkagi.

  2. Sattusin siia lehele esmakordselt, otsides infot kogemusnõustmise kohta. Marise lugu lugedes vallandusid kontrollimatud pisarad. Lein, sellega kaasaskäiv hirm, jõuetus ja leppimine käivad käsikäes meie elude lõpuni. Kaotasin oma kõige armsama inimese elus, parima sõbra- oma isa, 20 aastat tagasi. Sellele järgnesid ema lein, väikevenna üha süvenev depressioon ja enesessesulgumine, kes oli 10 a enne seda kaotanud ka oma kaksikvenna (minu teise väikevenna haigusele). Me kõik leinasime omamoodi, oma leinas aga ei märganud teiste lähedaste valu sügavust ja suurust. Enese omagagi oli tegemist ja pikalt. Kuni saabus teadmine, et elavatega tuleb tegeleda ja neid aidata niipalju, kui see on võimalik, ära kuulates, kaasa mõeldes, vahel koos vaikides, koos tehes…Surm muutus justkui elu osaks, surmahirm taandus, surm ei pannud enam põgenema, vaid justnimelt lähenema neile, kes olid meie eludesse toonud niipalju häid kogemusi ja emotsioone. Eelmisel aastal lahkus ka ema, sel kevadel onunaine, seega oleme vennaga orvud. Meie vanemate põlvkonnast pole enam kedagi järel. Traumad aga elavad edasid ja käivituvad igal hetkel, kus miski selle valu ja hirmu taas käivitab. Haiglad, EMO-d, surnuaiad, mälestustega seotud paigad. Olulisim on see,et on keegi,kellega seda kõike jagada ja uskuge mind, neid inimesi on meie ümber palju, tuleb vaid teha väike samm nende poole…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga