Uus kooliaasta on alanud ning pole vist paremat aega, et kirjutada, kuidas surma teema eksisteerib koolikeskkonnas. Kes on juba pikaajalisem jägija, see teab, et käin erinevates koolides õpilastega surma ja leina teemadel rääkimas. Paar aastat tagasi intervjueerisin sellel teemal õpilasi, millest sai siin lehel ka kirjutatud. Nüüd on aga aeg…
Kui keegi, keda armastame, sureb, jääb meie juurde midagi nähtamatut – mälestus, tunne, sõnad, lõhn, pilk. Aga sageli soovime, et jääks ka midagi käegakatsutavat. Midagi, mida saaks hoida, vaadata, kallistada. Midagi, mis aitaks uskuda, et nad pole lõplikult kadunud. Mälestusesemed – olgu need füüsilised objektid või digitaalsed lahendused – aitavad…
Oluline märkus lugejale: Järgnev artikkel käsitleb beebikaotust ning sisaldab fotosid vaikselt sündinud vastsündinust. Pildid on jagatud vanemate nõusolekul ja austusega, kuid võivad olla osadele lugejatele raske vaadata. Palun jätka lugemist, kui tunned, et oled valmis. See tunne.. see mõttetuse tunne, et mida ma siin valutan ja pressin, kui ma tean,…
Alustame algusest, aasta 2021 detsember – me oleme selleks hetkeks triipusid rasedustestile püüdnud juba aasta ja kolm kuud. Lugematu arv pisaraid ja ühe triibuga rasedusteste, ärevust ja stressi. Me oleme ju nii valmis, miks ta ei tule? Aga nali naljaks, kaks triipu tulid testile täpselt päev enne viljatuskliinikusse uuringutele minemist….
Rohutirtsude sirinat täis suveõhtu. Tõmban õlgadele pleedi ja suundun aurava teetassiga terrassidiivanile. Hetkedes, mil päev annab ööle käe, on alati oma sügavus. Vaadates helkivaid õhtupilvi üha tumenevas taevas, sookured üle pea lendamas ning oma võluva häälega mulle lugusid jutustamas, tajun, kuidas pilgud on küll pööratud taevasse, kuid hoopis sügavam pilk…
Sattusin hiljuti huvitava postituse peale, mille oli teinud finants-sisulooja Jeremy (Personal Finance Club). Kui muidu on tema postitused ikkagi indeksfondidest ja teadlikest finantsotsustest, siis sel korral üllatusin, kui nägin suurelt pealkirja “Dead Box”, mida võiks eesti keeles nimetada “surmakaustaks”. Millega täpsemalt tegu, seda tänases artiklis ka selgitan ning proovin ise…
Lubasin kirjutada loo sellest, mis tunded ja mõtted tekivad ühel muusikul, kes mängib matustel. Seda on aga keeruline teha, sest iga matus, kus ma mänginud olen, on olnud omanäoline ja eriline – kahte ühesugust ei leidnud. Seegi, mis muusikat matustel mängida, on olnud täiesti isesugune. Lähedased on alati saanud valida…
Matusemuusika on üks olulisemaid elemente ärasaatmisel. See ei ole lihtsalt taustheli – see on sügavalt isiklik, tähendusrikas ja sageli lausa hingepuudutav osa lahkumise rituaalist. Olgu tegemist kirikliku teenistuse, ilmaliku tseremoonia või hoopis koduse ärasaatmisega, aitab muusika luua meeleolu, vahendada tundeid ning anda sõnadeta edasi seda, mida vahel on raske välja…
Ilmselt on paljudel meil see kogemus – oled matustel, kõik on vaikne ja tõsine, kuni mingi täiesti suvaline situatsioon ajab nii pööraselt naerma, et lõpuks lipsab ikka üks turtsatus välja. Ja siis see pilk. See konkreetne tädi kelle silmad ütlevad selgelt: “Surm ja nali ei käi kokku.” Aga vot mina…