Kui ma Räägime Surmast lehega alustasin ja enda õe kaotuse loo kirja panin, küsisid paljud, kas see on minu viis leinaga toimetulekuks. Tol hetkel ma sellele nii ei olnudki mõelnud, aga täna tean, et just see nii ongi. Üsna pea pärast lehega avalikkuse ette tulekut hakkasid ka teised märku andma, et oleksid valmis oma loo paberile panema ja teistega jagama. Nii tekkiski mõte, et kaotuslood võiksid saada sellel lehe regulaarseks osaks.
Mitmed meie kirjutajad on jaganud, et oma loo kirja panemine on olnud nende jaoks kui teraapiline kogemus. Samuti on paljud maininud, et nende lähedased on olnud väga tänulikud, et nad oma loo jagasid, sest see on andnud vastused küsimustele, mida pole juletud otse küsida. Sellest inspireerituna otsustasime esitada kõigile meie kaotuslugude kirjutajatele kolm küsimust:
1. Kuidas on oma loo jagamine mõjutanud sind või sinu leinaprotsessi?
2. Milliseid tundeid või mõtteid kirjutamisprotsess sinus esile tõi?
3. Mida on sinu lugu tähendanud neile, kes seda lugenud on? Kas oled saanud tagasisidet, mis on sind eriti puudutanud?
Kaotuslood on Räägime Surmast lehe kõige loetumad kirjutised. Tagasiside näitab, et need pole teraapilised mitte ainult kirjutajatele, vaid ka lugejatele, kes mõistavad sarnast valu ja saavad tuge teadmisest, et nad pole oma leinas üksi. Oleme äärmiselt tänulikud igale inimesele, kes on julgenud oma valusaid kogemusi meiega jagada.Loodame, et allolevad vastused inspireerivad ka neid, kes pole veel oma lugu kirja pannud. Kui oled valmis jagama oma lugu ja aitama sellega ka teisi, kirjuta meile aadressil info@surmast.ee.
Jagatud valu, jagatud mõistmine
Tiina: “Loo kirja panemine oli mingis mõttes vabastav. Tundsin, et saan neid tundeid jagades oma valust natuke ära lasta minna. See, et sain kirja pandut ise lugeda, tundus kuidagi teraapiline. Lugedes ja jälle lugedes nägin end justkui kõrvalt. Ma päriselt tundsin küll kurbust ja igatsuse tunnet, aga ka väikest kergendust. Aitäh selle võimaluse eest!
Oma loo kirja panemine tuletas kõiki valusaid hetki küll jälle meelde, kuid tundsin end hästi. Sain lihtsalt sellest rääkida. Endast välja rääkida.. Sain ka tagasisidet. Inimesed ütlesid, et nad pole julgenud küsida, mis siis päriselt minu kalli lapsega juhtus. Nüüd on kõik aga selge. Mina ei pea seletama ja nemad küsima, mis on mulle suur kergendus! Sain palju sooje ja südamlikke kallistusi, sest sõnu ju ei ole. Sõbrad ja lähedased julgevad nüüd minuga Sillust rääkida ja mulle väga meeldib teda lihtsalt meenutada. Igatsen teda endiselt väga, tegelikult järjest rohkem. Aga julgustan kindlasti endast välja rääkima, sest vähemalt mind aitas see veidi paremini ennast näha.”
Tiina kaotuslugu on võimalik lugeda siin: https://surmast.ee/tiina-kaotuse-lugu/
Kätlin: “Loo jagamise hetkel oli minu isa lahkumisest möödas rohkem kui 23 aastat ja peaaegu aasta, mil istusin kodus köögilaua taga ning lugesin Marise esimest postitust. Pidin seda lugema pausidega, sest ma teadsin täpselt, mida Maris tundis ja see valu tuli uuesti tagasi. Aga nii Marise postitust kui ka kõiki teisi kaotuslugusid lugedes tekkis selline ühtekuuluvuse ja toetatuse tunne. Lisaks tekkis soov jagada lohutust ja anda leinajatele usku, et millalgi tuleb aeg, mil see ängistav valu kaob.
Loo kirjutamise protsess oli ise kui teraapia. Pärast loo jagamist, 23 aastat pärast isa surma, tundsin, et olen tema lahkumisega rahu teinud, ma lasin leinast lahti. See rahu kestab siiani. Kindlasti aitas sellele kaasa ka teiste leinajate ja spetsialistide lugude lugemine. Mind puudutas pärast loo jagamist kõige rohkem mu 20-aastase poja tagasiside, kes oli mu lugu lugenud ja seda oma sõpradega arutanud. Hiljem, kui ta sõbra vanaema suri, oskas ta märgata sõbra leina, olla toeks ja oma abi pakkuda. Lisaks suunas ta oma sõbra minu kaotuslugu lugema. Hiljem kinnitas ka sõber, et sellest oli talle palju abi.
Suuresti olid tagasiside andjad need, kes olid ise kaotuse läbi elanud ja kinnitasid sarnaste tunnete tundmist. Mõnest tagasisidest mõistsin, et inimesed, kes ole ole ootamatut kaotust läbi elanud, ei oska samastuda ning neil võib olla raske leinaja mõtteid ja tundeid mõista. Ja neile on surm ja surmast rääkimine midagi kauget ja võõrast.”
Kätlini kaotuslugu on võimalik lugeda siin: https://surmast.ee/katlini-kaotuse-lugu/
Lahendamata leina märkamine
Anna: “Enda ema kaotuse loo jagamine on kindlasti kogu leinaprotsessi teinud paremaks. Kuna lugu oli päris detailne ning väga isiklik, siis tunnen, et ka minu lähedased mõistavad mind paremini. Nüüd teavad nad täpsemalt, kuidas see juhtus ning tunnen, et nad julgevad sellest minuga ka rohkem rääkida. Ka endal on hea aeg-ajalt seda jälle lugeda, sest see meenutab alati, kui kaugele ma jõudnud olen.
Kuna kirjutamise hetkel oli ema surmast möödumas juba neli aastat, andis kogu loo kirja panemine mõista, et tegelikult ma ei mäleta kõike enam nii täpselt. Mingis mõttes tegi see vaimselt küllaltki palju haiget, kuna see päev muutis minu elus kõike. Samas andis see mulle mõista, et olen endiselt väga suures leinas ja pidin otsima ka professionaalset abi.
Minu lugu on jõudnud paljudeni tänu enda vestluskaartidele, mis ongi loodud selleks, et suunata ja aidata inimesi surmast rääkimisel. Tänu sellele olen saanud väga suures koguses tagasisidet, et surmast ja selle olulisusest peab rääkima. Inimesed on tänulikud, et olen alati olnud avameelne sellest rääkima. See tagasiside on olnud meeletu ning olen aru saanud, et mina ise kui ka Maris ja Jane ajavad väga õiget asja. Inimesed saavad aru, et on ka teisi, kes saavad neid kuulata ja mõistavad paremini kui ehk keegi, kes ei ole selles olukorras olnud.”
Anna kaotuslugu on võimalik lugeda siin: https://surmast.ee/anna-kaotuse-lugu/
Anonüümne kirjutaja: “Tegelikult kirjutasin ma kaks lugu. Ühe loo kirjutasin justkui iseendale, et kogu juhtunud uuesti enda jaoks meelde tuletada ja mõtestada. Ma ei muretsenud ei õigekirja ega stiili pärast. See aitas mul näha mingeid olukordi teisiti, kui see oli lähedase surma hetkel. See oli omamoodi teraapia, mis aitas mul oma tunded kirja saada. See oli vabastav tunne, mida soovitan kõigile, kellel leinaprotsess käsil. Lõpuks kirjutasin veel teisegi loo, mis ka artiklina ilmus. Ma tundsin, et sain enda sisse jäänud mõtted ja tunded enda sest turvaliselt välja. See aga ajendas mind uuesti psühholoogi juurde minema ning sain oma leinaprotsessiga edasi liikuda.
Mul oli võimalus meenutada oma isa. Võtsin endale eraldi aja selle jaoks ja enda imestuseks tundsin ma rohkem rõõmu kui kurbust, et mu isa üldse nii hea inimene oli! Kirjutamine aitas mul aru saada, kuidas isa kaotus on mind tegelikult mõjutanud ning millised muudatused on see mu elus kaasa toonud.
Enda artikli osas ma vahetut tagasisidet saanud ei ole. Küll aga olen saanud tagasisidet Räägime Surmast lehe kohta. Selle on avastanud tuttavad ja vestluse sees on tulnud jutuks, kui vajaliku lehega tegemist on. Minu peretuttavad on mitmel korral öelnud, et kunagi oli surma teema nagu tabu ja tegelikult on ikka väga nukker, kui su lähedane peaks surema ja sa isegi ei tea, kuidas teda matta, sest sellest lihtsalt pole kunagi räägitud.”
Kaotuslugu on võimalik lugeda siin: https://surmast.ee/isa-surmaga-kaotasin-ka-perekonna-kogemuslugu/
Leina vabastamine läbi jagatud loo
Silvia: “Kirjutan taaskord jõulupühade paiku, täpselt samal perioodil, kui alustasin oma kaotusloo kirjutamist. Vahetult pärast loo jagamist kirjutasid mõned sugulased ja sõbrad, et minu isa oli ka neile kallis või, et see lugu oli väga liigutav ning näitasid oma toetust. Üks lähedane julges ka pärast lugemist jagada, kuivõrd ta teda leinab, kuid tema jaoks on see veel niivõrd värske, et ta pole valmis ise oma lugu sedasi jagama. Tema toetus on olnud aga kõige puudutavam ja oleme pärast seda lahkunust palju avatumalt rääkinud. Samas on ka lähedasi, kes ei öelnud midagi. Kuigi see tegi pisut haiget, siis leian nüüd, et ju nad ei suutnud või polnud valmis nendest teemadest minuga rääkima.
Sellest olulisem on siiski oma loo kirjapanemise protsess. Tunnen, et see oli tähtis ja mitmeid kuid kestev murranguline punkt, mis andis kohati olulise vabanemistunde. Loo kirjapanek ja selle jagamine aitas mul leina teekonnal tervislikult edasi liikuda. Ma ei oleks uskunud, et see nii palju aitab, kuid soovitan vägagi seda teha, kasvõi endale sahtlisse kirjutades. Kui nüüd enda lugu uuesti lugesin, siis selliseid kibedaid pisaraid, kui tookord kirjutades, enam peale ei tikkunud.
Abiellusin just suvel ja saatsin ära oma isa perekonnanime, mis oli väga raske otsus. Nime ärasaatmine osutus pulma üheks olulisemaks ja liigutavamaks sündmuseks, kus pereliikmetega üksteist kallistasime ja lohutasime. Nutsin terve selle aja, kuid kaotuspisaraid oli vähem. Kõige rohkem oli tänulikkuse pisaraid, et minu isa selliselt mu elus oli olnud. Aitäh isa!”
Silvia kaotuslugu on võimalik lugeda siin: https://surmast.ee/berit-silvia-kaotuse-lugu/
Kadri: “Oma loo avaldamine viis mu leinaprotsessi edasi. Selle all mõtlen seda, et mul oli lihtsam leinaga olla. Jagatud mure on poole kergem, isegi, kui seda jagada võõrastega ja blogikeskkonnas. Mul on lihtsam ka võõrastele öelda, et olen kaotanud väikese vastsündinu. Samas tean, et kõik ei oska sellele reageerida. Mõistan, et inimesed ongi erinevad.
Kirjutamisprotsessi ajal voolasid pisarad, samas tunne läks kergemaks. See, et kirjutasin, tekitas minus tunde, et olen midagi kasulikku teinud. Oma raskest kogemusest rääkimine/kirjutamine aitab teisigi, isegi, kui tunned, et sel pole mingit mõtet.
Olen saanud tagasisidet, et olen julge ja tugev inimene. Minu lugu on kiidetud, selle kõige helgemas tähenduses. Sellisest raskest asjast ei suuda või taha paljud üldse mõeldagi, kirjutamisest rääkimata. Mind see siiski aitas. Oma loo kirjutamine Räägime Surmast lehel andis mulle julgust avaldada oma lugu ka ühes leinaraamatus. Oma leinast ja kaotusest rääkimine on muutunud lihtsamaks ning tegin ka viie episoodiga soomekeelse podcasti, kus käsitlesin lapse kaotust. Tegin intervjuusid ka mõne teise naisega, kes on sama kogenud. Arvan, et ka tulevikus saan teistele abiks olla – mis moel, seda veel ei tea, kuid kindlasti olen edaspidi avatud lapse kaotuse teemal rääkima. Imetlen su tööd ja tegemisi, Maris. Räägime Surmast leht on väga asjalik ja vajalik. Kindlasti pole see kerge, kuid sa teed seda hästi ja südamega.”
Kadri kaotuslugu on võimalik lugeda siin: https://surmast.ee/kadri-kaotuse-lugu/
Iga kaotuse omamoodi vastukaja
Siret: “Olen teie lehel jaganud kolme lugu – venna traagiline hukkumine, sõbra suitsiid ja isa lahkumine. Kõigi kolme puhul tundsin, et need on lahendatud ja kirjutama hakates selgus, et tegelikult ei olnud. Ka isa lugu, mis sai kirja justkui tütre pärast, oli lõpuks ikkagi minu lugu. Alles hiljuti mõtlesin, et nüüd on punkt vist päriselt pandud. Mõistsin seda, miks inimesed mõnikord leinast lahti ei taha lasta – sellepärast, et nad kardavad unustada. Minu taipamine oli, et enam ei mõtle ma nendele inimestele nii sageli ja kui nad meenuvad, siis ei torka enam hinge. See on kummaline kergus. Hetkeks olen end süüdistanud, et kuidas sa saad nii? Kas nad ei ole enam olulised? Ja end hurjutanud – sa ei tohi unustada! Tegelikkuses ma aga ei unusta neid. Ma lihtsalt lasin neil lõpuks lennata. Enam ei ole nende inglitiivad minu pisaratest märjad ja valust rasked. Mu hing on nüüd kergem ja usun, et neil ka.
Neid lugusid kirjutades rebisin teadlikult kiht kihi haaval lahti valusad haavad. Suitsiidi lugu alustasin mitmel korral ja jõudsin korduvalt punkti, kus mind tabas paanikahoog ja talumatu kurbus. Kogu see 30-aasta tagune enesesüüdistus oli korraga jälle mu sees ja vehkis täies eheduses mu nina all. See oli tohutu eneseületus tervenemise nimel – raske teekond, kuid vajalik. Huvitav on see, et tagasisidet sain peamiselt venna loole. Inimesed, kes teda teadsid, ütlesid sõna sekka. Mõni jagas oma tunnet hetkest, mil sai tema surmast teada. Mõni jagas äratundmist oma loost. Isa lahkumise loo puhul tuli sõnatut toetust Facebookis loo alla hoolimise ikooniga. Mõni jagas mu lugu, lisades kommentaariks oma toetuse ja mõistmise mõtte. Kohati tajusin ka teatavat haletsust. Suitsiidi lugu tõi aga täieliku vaikuse. Mitte keegi ei küsinud minult midagi. Keegi ei pöördunud isiklikult. Lugu jagati, ikoonid näitasid hoolimist. Keegi vist tunnustas lugu jagades julguse eest sellest rääkida.
Tundsin hetkeks end nagu isolatsioonis. Olukorras, kus keegi sumisevas seltskonnas valjusti midagi ootamatut välja ütleb, mille peale saabub ruumi haudvaikus. Ma tajusin inimeste ehmatust ja mõtteid enda ümber. Seda, kuidas ei julgetud midagi öelda, ei hästi ega halvasti. Adusin, et nii mõnigi inimene vist tajus lugu teada saades, et mõistis mind aastakümneid tagasi ilmaasjata hukka või andis kiirustades hinnanguid. Sain aru, et füüsiliselt lähedal olnud kaaslased ei teadnud, mis minuga toona toimus. Ja hiljutine linnas aset leidnud kurb sündmus juhtis tänu minu loole mu käest küsima, mida noor inimene sellel hetkel tunneb? Kuidas saab noori sel ajal toetada? Aga mis peamine – ma ei tea, kas selle inimese lähedane luges mu lugu, aga millegipärast on mul tunne, et tema tervitusele on lisandunud naeratus ja ka temal on nüüd kuidagi kergem.
Kolm leina lugu olen ma kirjutades ja jagades enda jaoks lahendanud. Üks lugu, milles kaks surma on veel kirja panemata. Ju ei ole veel õige aeg.”
Sireti kaotuslugusid on võimalik lugeda siin: https://surmast.ee/sireti-kaotuse-lugu/
https://surmast.ee/sireti-suitsiidi-kogemuslugu/
https://surmast.ee/huvasti-head-teed-jai-utlemata-sireti-kogemuslugu/
Leidmine ja toetus läbi jagatud lugude
Krõõt: “Minu meelest sattus mu loo kirjutamine üliõigele ajale. Kribasin selle minutitega märkmikusse ja tundus, et miski on sellega justkui “valmis” saanud. Lugejate tagasisidest on mind puudutanud see, kui ka mõni meesterahvas ütleb, et mu lugu tõi pisara silma. Mitte, et see oleks eesmärk omaette, aga järelikult see lugu paneb inimesi ehk tõsiselt mõtlema sellest, kuidas nemad taolises olukorras hakkama saaks või mida saaksid nad täna teha, et oma elu väärtustada.”
Krõõda kaotuslugu on võimalik lugeda siin: https://surmast.ee/krooda-kaotuse-lugu/
Pille: “Pean ütlema, et selleks hetkeks, kui oma lugu jagasin, olin leinaga jõudnud sellesse etappi, kus suudan leinast vabalt rääkida. Minu jaoks on leinast nagu ükskõik mis muust teemast rääkimine ja pole kunagi olnud tabuteema. Lihtsalt publik on nüüd suurem. Tihti mõistavad leina päris sügavust need, kes on seda samuti kogenud. Kui üldse mingeid tundeid loo kirjutamine tekitas, siis kindlasti igatsust. Sain aru, et see igatsus oma kalli Marguse järgi ei kao iial, kuid suudan sellega elada.
Kirjutasin oma loo ära ühe hingetõmbega. Minu jaoks tuli see kuidagi nii lihtsalt, loomulikult ja vabalt. Ainuke, millele ma ehk üldse mõtlesin, oli loo avalikus ruumis jagamine, sest see lugu ei ole ju ainult minu, vaid terve pere lugu.
Sain meeletut tagasisidet, tundus, nagu paljud pääsesid justkui paisu tagant. Seda lugu oli sõpradele, tuttavatele, sugulastele nagu rohkem vaja, kui mulle endale. Kõige eredam tagasiside oli toidupoes, kus mind märkas üks Marguse sugulane ja minu juurde jõudes valgusid ta silmad vett täis. Ta suutis öelda vaid “Aitäh, et kirjutasid ja jagasid” ja sellel hetkel saingi aru, et igal asjal on oma aeg ja koht. Minu jagamise aeg oli küps.”
Pille kaotuslugu on võimalik lugeda siin: https://surmast.ee/pille-kaotuse-lugu/
Vaikne jagamine
Stella-Kadi: “Loo kirjutamine oli minu jaoks väga oluline ja sügav kogemus. See andis mulle võimaluse elada läbi kõik, mida olin kogu protsessi jooksul kogenud – alates valust ja kurbusest kuni väikeste lootusekiirteni. See protsess aitas mul leinaga paremini toime tulla, sest sain oma mõtted ja tunded selgelt nähtavaks teha. Loo kirjutamine justkui “puhastas” mu sisemust ning võimaldas mul kergema südamega edasi liikuda. Kuigi lein ei kao kunagi täielikult, aitas loo jagamine muuta selle osaks minust, millega suudan nüüd rahulikumalt koos elada.
Kirjutamine tõi esile väga laia spektri emotsioone. Esimese hooga tundsin, et kogu valu ja kurbus, mida olin püüdnud maha suruda või unustada, tuli väga teravalt tagasi. Igatsus nende hetkede järele, mida enam ei saa tagasi tuua, oli vahel peaaegu lämmatav. Samal ajal tekkis kirjutamise käigus ka mingi uus selgus – sain justkui paremini aru, mida olin läbi elanud ja miks neid tundeid kogesin. See oli väga puhastav, kuid ka raskelt emotsionaalne kogemus. Pisarateta kirjutada ei õnnestunud.
Oma kaotuslugu ei ole ma ausalt öeldes lähedastega jaganud, seega pole mul ka otsest tagasisidet. Küll aga loen ma seda teksti ise vähemalt kord aastas ja tunnen alati suurt rõõmu, et otsustasin oma mõtted kirja panna.”
Stella-Kadi kaotuslugu on võimalik lugeda siin: https://surmast.ee/stella-kadi-kaotuse-lugu-minu-kallis-mimmu/
Janne*: “Loo jagamine aitas/aitab mul vaadata tagasi kõikidele kogetud emotsioonidele, tunnetele ning olukordadele, millele igapäevaselt enam ei mõelnud. See aitas mul mõtteid koondada ja sellele niiöelda “punkti panna” ning aitas kogetut kohati seljatada ja eluga edasi minna. Kuna kirjuta(si)n loo kahes osas, siis teist osa kirjutada on juba väga raske, sest jätsin sinna etapid, mida on keeruline meenutada. Esimese osaga sain aga suuremad mõtted ja sündmused kirja pandud. Mäletan aega vahetult pärast kaotust, kus mõtlesin, et soovin oma lugu võimalikult paljudega jagada, kuid ajaga need mõtted muutusid ja raugesid. Mingil hetkel ei tahtnud kellegagi sellest rääkida, järgmisel hetkel tundsin end aga juba kohati kõrvalejäetuna, kui minuga sellest ei räägitud. Kuna kirjutasin oma loo anonüümsena, ei saanud sellele ka tagasisidet. Segased tunded oma loo jagamisega.
Loo kirja panemine andis hea võimaluse kogetut dokumenteerida ja “endast välja saada”. See oli nagu päevikusse kirjutamine, kuhu sain lisada kõik enda mõtted. Loo kirja panemine tõi mingil määral uuesti üles emotsioonid, mistõttu on teist osa samuti raske kirja panna. Olen selle kohati juba seljataha jätnud, kuid see tähendaks, et pean end taas sinna eluperioodi viima. Pean pingutama, et tuletada meelde mälestusi ajast, mis olid minu senise elu kõige raskemad. Tunnen, et toimuks “vabanemine”, kui kirjutasin ka teise osa lõpuni, kuigi seda on väga raske reaalselt teostada.”
Janne kaotuslugu on võimalik lugeda siin: https://surmast.ee/janne-kaotuse-lugu-i-osa/
Lood, mis tervendavad
Marin: “Mind ennast aitas väga teiste kogemuslugude lugemine. Seepärast teadsin kohe alguses, et jagan ka meie lugu, kui selleks valmis olen. See võttis veidi aega, sest alguses läks kogu energia ja fookus oma leinaga toimetulekuks. Oma loo jagamine on raske, sest sa elad justkui selle uuesti läbi, kuid seda ei tasu karta. Mina jagasin oma lugu, kui ei olnud enam nii valus ning tagasiminek oli hea võimalus oma last meenutada ja mälestada. Igapäevaselt ei ole põhjust ju seda teha. Aga ka mina olen ema, kes vajab võimalust oma lapsest rääkida.
Kirjutamisprotsess tõi minus esile tänulikkuse. Kurbuse. Teadmise, et kui oled üle elanud lapse kaotuse, siis saad kõigega hakkama. Kirjutamine on osa leinaprotsessist, kuigi selleks ajaks oli kaotusest üksjagu aega möödas. Mind on leinas kõige rohkem aidanud tänulikkus, et Marii meie ellu tuli. Hindamine, et saime temaga üheksa imelist päeva olla. Ja teadmine, et minu kõrval on suurepärane tugi abikaasa näol.
Olen väga tänulik kõigile, kes on tagasisidet saatnud, kasvõi laigi/südamega. See on nii oluline. Paljud on jaganud enda lugu, mis näitab suurepäraselt, miks on kogemuslugude jagamine nii oluline. Ma ei ole harjunud kaotusest rääkima, kuid see on loomulik osa elust. Kuidas kaotusega toime tulla? Teadmine, et on võimalik eluga edasi minna ja see valu ei jää kestma, on kõige raskematel hetkedel nii oluline.”
Marini kaotuslugu on võimalik lugeda siin: https://surmast.ee/marini-kaotuse-lugu/
Merrild: “Loo jagamine oli minu jaoks paras eneseületus – olla niivõrd aus teadmata hulga võõraste inimeste ees ning jagada tundeid ja mõtteid, millest tihti oma lähedastegagi ei räägi. Kirjutamisprotsess ise tõi loomulikult üles palju erinevaid emotsioone, sealhulgas ka suure valu, kuid teisest küljest tundsin ka uhkust väljendada niivõrd siirast ja suurt armastust looma vastu. Iga lemmikloom väärib seda oma omaniku poolt.”
Merrildi kaotuslugu on võimalik lugeda siin: https://surmast.ee/merrildi-kaotuse-lugu/
