Hüvasti, head teed jäi ütlemata. Sireti kogemuslugu

Minu isa lahkumine sellest maisest elust algas umbes aasta enne tema surma. Ega ma toona teadnud, et elu mind niimoodi selleks hetkeks ette valmistab, aga tänu sellele aastale sain talle tagasi anda kogu hoole ja armastuse, mille tema mulle andnud oli. Mõni nädal enne viimsele teele minemist ohkas isa haiglavoodis: „Miks see lõpp nii raske peab olema?” Raske oli see sellepärast, et otseselt ei olnud ju häda midagi. Lihtsalt lähenes tema kord minna.

Hüvasti, head teed jäi ütlemata

Viimased päevad siin maises elus olid isal 2017. aasta algul. Oli laupäev, 7. jaanuari õhtu. Ema oli vaid mõnikümmend minutit tagasi isa vaatama läinud, kui ta haiglast helistas ja palus mul sinna minna. Isa aeg hakkas ümber saama.

Meie noorem poeg, kes oli toona 11-aastane, nuttis oma valu välja varjamata. Vanem, 17-aastane poeg aga peitis oma pisaraid, kannatades hingevalu üksi. Ta ei küsinud ühtegi küsimust. Lihtsalt vaatas vaikides läbi akna pimedusse. Olenemata sellest, mida me sel õhtul tegime või ütlesime, meil kõigil oli võimalus minu isaga hüvasti jätta. Meie tütar viibis aga kodust eemal, tal olid ülikoolis eksamid, mistõttu otsustasin ma, et ei ütle talle midagi. Seda enam, et sel hetkel ju isa veel elas. 

Isa pidi paari päeva pärast minema õendus-hoolduse osakonda. Ta ei tahtnud sinna minna. Mina ei tahtnud teda sinna saata. Ja taevane isa halastas meile mõlemale. Isa suri 2017. aasta 9. jaanuari varahommikul vaikselt unes. 

Ma ei mäleta, mida poisid siis tegid. Nad ei küsinud midagi. Aga tütar? Tal oli sel samal, vanaisa surmapäeva hommikul eksam ja ta pidi õhtul Saaremaale tulema. Mõtlesin, et ei ütle talle telefoni teel ega ka enne koju jõudmist midagi. Kui aga selgus, et ta jõuab alles hilisõhtul, ei jäänud mul muud üle, kui helistada. Küllap ta sai aru, et midagi on valesti, kui ma juba, kes teab mitmendat korda olin küsinud, mis kell ta jõuab. Mis sai edasi, kui olin teate vanaisa surmast välja öelnud, seda ma meenutada ei suuda. Tean vaid seda, et tütre sõnul oli tal tunne, et läheb üksi olles reaalselt hulluks. See valu, mida tal sel hetkel mitte kellegagi jagada ei olnud, oli nagu kõrvulukustav vaikus, mis tahtis hinge seest süüa.

Lugu poisist, kellest sai ingel

Järgnesid matustega seotud toimetused. Justkui ei oleks midagi suurt juhtunud. Kuni matusepäeval, vahetult enne tseremooniat taipasin, et mu lapsed ei tea sellest protseduurist mitte midagi. Elutoa diivanil kuulasid mind vaid pojad. Tütar kuulas vestlust vaikselt valutorgetega võideldes ülakorruselt. Hiljem ütles ta, et kuulis, mis sel päeval toimuma hakkab, aga muuhulgas oli talle abiks lugu inglist, mida ma poistele rääkisin. Ma ei teadnud sel hetkel, kas sellest on neile abi, aga teadsin, et minul oli, kui mulle seda lugu räägiti. See lugu rääkis väikesest poisist, kelle elutee oli lõppenud liiga vara ja kellest oli pärast lahkumist saanud ingel. Tal olid ilusad valged tiivad nagu teistelgi inglitel, aga ta ei saanud lennata, kuigi ta üritas väga. Ühel ööl nägi ema unes, kuidas üksteise järel lendasid inglikesed taevariigi poole, aga tema pojakesest ingel ei saanud lennata. Ema küsis pojalt: „Miks sina ei lenda?” Ja pojake vastas: „Ema, kallis! Ma ei saa lennata, sest mu tiivad on sinu pisaratest rasked. Ma saan edasi liikuda alles siis, kui sinu pisaratevool lakkab.”.

Iga lahkumine on kurb ja sellega kaasnev lein igaühe enda lugu. Meist igaüks leinab omamoodi. Minul oli kokkupuuteid surma ja leinaga juba mitmeid. Aga mu lapsed kogesid lähedase kaotust esmakordselt.

See lugu ei ole otseselt minu leinast seoses isa lahkumisega. Ma jagan kogemust, mille kombitsad haaravad veel tänagi – 7 aastat hiljem – mu tütre hingerahu järele. Hingerahu, mille mina, küll tahtmatult, aga siiski temalt röövisin. Mina röövisin võimaluse jätta hüvasti.

Vanaisa printsess

Minu jaoks on 9. jaanuar kuupäev, mil lahkus minu isa, mu ema elukaaslane, mu laste vanaisa. Sel päeval me mäletame ja mälestame. Meie tütre jaoks aga seda kuupäeva otsekui ei eksisteeri. Talle tuleb igal aastal justkui üllatusena, et just see päev on vanaisa surmapäev.

Seda lugu paluti meil kirjutada kahekesi. Sellest loost oli juttu mitmed kuud tagasi, aga ma ei julgenud sellest Kristinaga rääkida. Miski ütles, et tema jaoks on see teema ikka veel lõpetamata. Veebruari lõpus seisis mu laps silmitsi oma isikliku valu ja leinaga. Millegipärast arvasin, et just vanaisa lahkumisest rääkimine aitab tal olukorraga paremini toime tulla. Aga ei, ma olin taaskord käitunud nagu elevant portselani poes – soovides olla ettevaatlik ja õrn, olin hoopis kohmakas ja rabe. Kõik need aastad on vanaisa surmaga seonduv jutuks tulnud harva. Ma tahtsin mõelda, et ka Kristina on sellega rahu teinud. Eksisin.

Kristina oli vanaisa väike printsess. Vanaisa oli keegi, kes oli alati olemas. Keegi, kes andis ellu kaasa määramatult palju soojust, hoolimist, armastust ja tarkust. Vanaisa oli see, kes oli valmis iga kell preilit sõidutama. Vanaisa oli see, kes valvas öö läbi voodi kõrval, kui emme seal olla ei saanud, aga okseralli ei tahtnud lõppeda. Vanaisa oli see, kes kandis uhkusega roosat püksirihma, sest tema printsess oli selle talle isiklikult välja valinud. Vanaisa ei jätnud vahele mitte ühtegi etteastet, kus Kristina üles astus. See oli tingimusteta armastus ja südamest tulev uhkus, millega ta andis tüdrukule tiivad ja jõu, millega lennata. Ma ei usu, et need tiivad, mis vanaisa Kristinale andis, oleks murtud. Need lihtsalt ei kanna hetkel veel nii nagu oleks vaja, sest punkt on panemata. 

Hinges laiutav tühjus

David Vseviov nimetas üht oma õpilast targaks, kui too otsustas eksamile tuleku asemel valida armastuse. Ka mina tegin enda arvates hoolimisest ja armastusest targa otsuse. Otsustasin kaitsta oma last valu eest, mis oleks tulnud nii ehk naa. Mõni soovib, et talle jääks mälestus inimesest terve ja rõõmsameelsena. Enamik meist aga soovib öelda sõnad „ma armastan sind” veel elavale inimesele. Isegi siis, kui ta ehk enam ei kuule või asjadest aru ei saa. Ja selle võimaluse võtsin mina oma lapselt ära. Mina röövisin temalt võimaluse vanaisaga hüvasti jätta.

Ma ei tea, kas mu isa inglitiivad on kandnud ta teispoolsusesse või on need Kristina pisaratest veel pisut rasked. Aeg-ajalt, kui tütrekesel keerulised ajad on, palun ma isal tema selja taga seista, teda hoida ja toetada. Võib-olla lisan isegi sellega raskust tema tiibadele. Aga ehk peaksin hoopis paluma isalt abi, kuidas aidata Kristinal temaga hüvasti jätta. Praegu tundub mulle, et iga raskus, millega ta ikka ja jälle silmitsi seisab, on seotud allasurutud valu, leina ja pahameelega.

Kristina jaoks läks elu lihtsalt edasi, aga ta ei ole veel valmis otsa vaatama oma hinges laiutavale tühjusele, mis jäi sinna vanaisa lahkumisega. Sellepärast ei räägi ta täna veel oma lugu ega jaga oma tundeid teiega. Mina aga ütlen teile, et varjamisest sünnib vaid rohkem valu. Käest lastud õige hetk kasvatab murekohti, mille tulemuseks ei ole mitte ainult katkine hing, vaid ka murtud keha. Isegi kui suu naerab ja silmad säravad.