Pille kaotuse lugu

detsember 6, 2022 1 Kommentaar

15.06.2013 hommik, kiirustan tööle. Abikaasa käib mul järgi ja igal hetkel kallistab ja musitab mind. Ise ta peab Abruka regatile minema ja peaks oma asju üle vaatama, aga tal jagub silmi vaid minule. Enne minekut suudlen teda ja ütlen: „Ma ei tea miks, aga ma kuidagi ei taha, et sa seekord sinna lähed“. Ta vaatab mind ja ütleb, et ta peab minema.

Igaüks kulges omas rütmis. Peale lõunat, kui olin esimest korda saanud tööl puhkehetke võtta, vaatasin pausi ajal uudiseid ja siis see pauk tuli. Suurelt pealkiri lehes: „Abruka regatil mees kukkus vette ja uppus“. Ma aimasin kohe halba. Marguse telefon oli tumm, proovisin ta pojale helistada, aga kätte ei saanud kedagi. Ma tundsin, kuidas mul läks süda pahaks ja ma lihtsalt oksendasin. Ma värisesin üle keha ja paaniliselt mõtlesin, kellele helistada. Kuid siis helistas mulle võõras number ja kui ta oli oma nime öelnud (Sophia kapten), suutsin ma vaid öelda, et ma ei taha kuulda, mida sa mulle öelda tahad.

Ta palus mul oodata, et ta tuleb mu juurde. Istusin oma tööjuures puhketoas, miljon mõtet peas, kõik tundus ebareaalne. Sophia kapten jõudis koos tütrega minuni. Selgitas, mis on juhtunud ja et see oli kohutav õnnetus, aga nad tõesti proovisid teha  kõike. Ma ei hakka siin pikalt kirjutama, mis siis täpselt. Ma ütlesin oma töökaaslasele, et minu abikaasa on surnud ja ma pean koju minema.

Võidujooks meediaga

Just samal ajal juhtus Saaremaal olema minu õde. Mul ei lubatud olla üksi ega ka autot juhtida ja ta jõudis kiirelt minuni. Vaikselt hakkasin oma perele helistama, aga kuna kõik lehed sellest pasundasid, siis see meediaga võidujooks oli võimas. Minu abikaasa vend lugeski seda infot lehest. Ajaga võidujooks, palju poleks vist puudunud, kui abikaasa vanemad oleks uudist näinud õhtul telekast. Meil on ju klikkide vabariik ja lähedaste tunnetega pole siin midagi pistmist. Kuigi minu arust lugejal vahet pole, kas sellist uudist lugeda paar tundi hiljem või varem, aga perekonna jaoks on see oluline.

Ei hakka isegi rääkima seda, kuidas politsei minu kodu ukse taha teavitama tuli. See oli ka päris mannetu. Aga kõik see vaht õnnetuse ümber oli paras segadus, aga minu peas vasardas vaid üks mõte: KUIDAS ILMA TEMATA ELADA. Mul oli kama kolm, kuidas ma üksikemana hakkama saan või kas suudan meie ühiseid kohustusi edasi kanda. Minuga koos elasid kõik minu neli last  ja minu juurde kolis ka abikaasa poeg esimesest abilelust koos oma pruudiga.

Matused ja viimane hüvastijätt

Päev päeva haaval me proovisime kuidagi elada. Matusteni oli kõik nii segane, sest kõik tundus kogu aeg ebareaalne. Õnneks ei pidanud ma matuseid korraldama, kuna abikaasa oli Kaarma vallavanem, siis valla poolt oli kogu korraldus, minuga ainult konsulteeriti ja minu soovidega väga arvestati. Kõige raskem selle kõige juures oli see, et ma ei saanud seda teha vaikselt ja pereringis, vaid Saaremaa mõistes oli tegemist avaliku elu tegelasega ja avalik tähelepanu oli suur, seega olid suured matused.

Oma nooremaid lapsi ma matustele ei kaasanud (Oskar oli 2-aastane ja Melania 6-aastane), kuna mul polnud õrna aimugi, kuidas ise püsti seisan. Ja kuidas ma siis matused üle elasin? No ikka korraliku doosi rahustitega. Kui päris aus olla, ma ei mäletanud matustest mitte midagi. Alles paar aastat tagasi mingid mälupildid meenusid sellest. Minu jaoks oli kõige raskem matusel TEMAGA hüvastijätmine, sest see tundus nii lõplik ja see ei olnud selleks hetkeks mitte kuidagi kohale jõudnud. Teine raske hetk oli  matuse õhtul. Tuli rääkida Melaniaga, sest tema oli täielikult issi tütar ja oma issi suur fänn. Olime tema eest esialgu varjanud kogu teemat. Ta oli olnud vanaema juures ja justkui jäi sinna veidi kauemaks. Läksime koos abikaasa vanemate laste ja Melaniaga surnuaeda. Surnuaia väravas ütlesime, et meil on talle väga kurb jutt. Rääkisime ausalt ära, mis issiga juhtunud on ja kus on tema viimane puhkepaik. Väikese tüdruku silmad valgusid pisaratesse, mu süda oli lõhki minemise äärel ja mitte midagi teha ei saanud. See oli tohutu kurbus.

Ma olen piisavalt haiget saanud, nüüd tahan teda tagasi

Kui õnnetusest ja matustest piisavalt mööda oli läinud, kadusid osad inimesed vaikselt mu ümbert. See on tegelikult loomulik, tuleb ju peale argipäev ja kõigil on omad toimetused. Meie pere elas päev korraga sõna otseses mõttes. Minu sees elas tohutu kurbus ja täna võin öelda, et see kurbus elas aastaid. Ma magasin vaid unerohuga, et veidigi puhata saaksin, kuid igal hommikul kui silmad lahti lõin, oli esimene mõte, et ikka ma olen veel siin. Mu igatsus abikaasa järele oli nii suur, et selle kirjeldamiseks polegi vist sõnu loodud. Kogu aeg vasardas peas mõte, kuidas ma ilma temata hakkama saan? Kohati tundus, et südamevalu oli muutunud juba füüsiliseks valuks. Õnneks mul oli inimesi, kelle poole sain pöörduda, kui tundsin, et olen kuskil serval kõikumas ja veidi veel ja ma ei ole enam isegi adekvaatne.

Abikaasa surm merel

Ma olen nii tänulik, et sellised inimesi oli. Ma usun, et ma olin sel ajal nagu rikkis plaat ja rääkisin ühte ja seda sama juttu ise sellest aru saamata. Põhiteema oli see, et aitab küll, ma olen piisavalt haiget saanud ja nüüd tahan teda tagasi. Enamasti mind valdas jõuetuse tunne. Esimesed tähtpäevad olid nii valusad, aga need tuli kuidagi üle elada. Rõõmu ei suutnud ma tunda millestki ja mind isegi häiris, kui sattusin seltskonda, kus inimesed olid rõõmsad. Töö hoidis rakkes. Peale tööd sulgesin ennast koju, see oli ainuke koht, kus tundsin ennast turvaliselt.

Lein on kõigil eri nägu

Pere iga liige leinas erinevalt, kõigil erineval ajal erinevad leina etapid. Vahest oli tunne, et see õudus ei lõpe ja normaalselt polegi võimalik elada. Kõige „lahedamad kaasatundjad“ olid need, kes arvasid, et ma ju noor naine ja jõuan veel abielluda?! Vahest soovitaks mõnel olla vait, kui sellist jama leinajale öelda. Kui oleks jaksu olnud, siis ma arvan, et selliste lausete eest vast oleks võinud kellelegi isegi kallale minna. Aga siis mõistad, et see inimene ei saa ju tegelikult midagi aru ja lased sellel minna.

Tagant järele võin öelda, et minu suur päästeingel oli minu pesamuna. Tema oli ju ainult 2-aastane ja hoidis mind kogu aeg toimetamises. Kui suures kurbuses ennast magamistuppa sulgesin, et nutta, siis tema tuli rõõmsalt urgitses minu silmad lahti ja teatas pidulikult: „Emme tõuse ülesse, ma soovin röstsaia“. Aeg ajalt see isegi mind ärritas, et ma ei saa isegi nutta siis, kui tahan. Kuid tegelikult aitas mu poeg mul rohkem püsti seista, kui ma sellel hetkel taipasin.

Ma ei saa teda tagasi. Mul tuleb leppida. Mul tuleb edasi elada.

Kuidas läheb inimesel, kes on oma südames kaotanud inimese, kelles on tundnud ära hingesugulase, kes tegi temast maailma kõige õnnelikuma naise? Kelle jaoks sinu, minu, meie lapsed olid justkui nüüd minu lapsed. Vahest ma ootasin, et oleks aeg juba kiiremini edasi läinud, siis jälle tahtsin veel tunda igat lõhna, puudutust ja mälestust ja tahtsin elada selles omas mullis. Süda oli miljoniks tükiks. Esimene aasta läks kuidagi. Siis saabus teine aasta, mis oli minu jaoks veel raskem, sest mulle hakkas kohale jõudma, et nii ongi. Ma ei saa teda tagasi. Mul tuleb leppida. Mul tuleb edasi elada.

Ma arvan, et olen proovinud kõike erinevad asju, et leinast võitu saada. Mediteerimine, jooga, rahvatants, nõiad, mantrad, metsas puude kallistamine, raamatute lugemine, muusika jne. Kuid ühtegi retsepti tegelikult ei olegi, mis minu puhul oleks 100% aidanud, iga minu tegevus andis väikese panuse, et toime tulla mõttega KUIDAS MA ILMA TEMATA ELADA SUUDAN. Võin öelda, et 6 aastat oli mu elu võitlus, siis vaikselt samm sammult hakkasin ma taas mingeid asju enda ümber märkama. Automaatrežiimil elamine hakkas asenduma taas päris eluga. Siiani vahest mõtlen, et olen õnnelik inimene, et ikka mõistus pähe jäi või ma vähemalt arvan, et jäi. On hetki tänaseni, kus ma teda nii vajaks. Kuna mu nooremad lapsed on kenas teismeeas, siis tema tuleks kindlasti mingite situatsioonidega paremini toime, kui mina ja nii tahaks neid olukordi koos lahendada. Kuid ma annan endast parima.

Ma olen tänulik oma perekonnale ja lähedastele, kes mind sellel teekonnal nii palju on aidanud oma kohaloluga. Ma olen hoitud inimene. Mul on vinge perekond.

Pere toetus on surmajärgselt ülioluline

Leinajad leiavad ühise keele ilma sõnadeta

Miks leinast peab rääkima? Aga sellepärast, et sarnases situatsioonis inimesed leiavad ühise keele ilma sõnadeta ja see tugi on nii oluline. Leina välja rääkimine või kirjutamine aitab väga palju. Enamasti ei näe keegi leinaja sisse. Isegi siis, kui väliselt tundub kõik korras olevat, võib leinaja seest tõeliselt põleda. Elus asjad juhtuvad ja me ei saa olla  valmis kõigeks. Kuid me saame olla valmis selleks eluks, mis meil on antud iga päev. Enda ellusuhtumise saame valida ise – kas klaas on pool tühi või pool täis. Leiame pisikesi ja suuri hetki, mille eest tänulik olla ja mille üle rõõmustada südamest.

Kõige kuldsemad laused kuuluvad tänaseks pilvepiiril olevale vanaemale: AEG PARANDAB HAAVAD, AGA ARMID JÄÄVAD. KUID ARMIGA SAAB ELADA.

Kuskil teises elus ma sinuga, mu kallis Margus, kohtun veel, ma tean seda…

Armastusega,
Pille

***

Miks ma nüüd 9,5 aastat hiljem seda lugu avalikult jagada tahan? Muidugi sellepärast, et Maris pöördus minu poole ja nende pereliikme lahkumine oli ka minu jaoks valus kaotus. Olime vanasti Lionsite suvepäevadel ja ka muul ajal omajagu kokku puutunud ja see pere läheb mulle korda. See on vajalik teema puudutamiseks ja see kindlasti aitab Marist tema teel leinas.

Üks kommentaar postitusele “Pille kaotuse lugu”

  1. Nii hea on lugeda Pille lugu,vkus kõik on sarnane minu looga. Vahe on ainult selles,et me pole enam selles eas,mil saadakse lapsi või on peres väiksed lapsed.
    Mina olin tol hetkel peasegu 80- nd ja minu naine oleks saanud paari kuu pärast 85. Me olime tuttavad 56 aastat ja sellest abielus 54 aastat.Me elasime koos väga hästi ja võin julgelt öelda,et suuri riidusid meie vahel ei olnud kunagi. Meie lapsed on suured ja elavad ammu juba omaette. Me olime koos kaks vanurit, kes olid kogu elu elanud üksteisele. Olime juba selles eas,kus pole enam sõpru ega lähedasi ning need, kes on veel elus elavad minust kaugel ja ei saa toeks olla.
    Minu abikaasa Laine esimene insult oli novembris 2018 aastal. Sellest ta taastus peaaegu 100%, kui eks ta mõttemaailmas midagi ikka muutus,kuid mina seda ei märganud. Teine sündmus oli aprill 2019,kui lõhkes versioon peas,mis küll EMO arstide sõnul tema aju ei kahjustanud ja ajus midagi halba ei teinud.
    Kuid sama aasta novembris hakkas tal mälu järk- järgult kaduma ja täielik mälukaotus tuli väga kiiresti. Jaanuaris 2020 käisime närviarsti juures konsultatsioonis,kes saatis ta juba psühhiaatri juurde ekspertiisi. Psühhiaater tuvastas tal dementsuse ja täieliku mälukaotuse. Ta mäletas ainult oma elust aega mil ta oli 18 aastane ja alla seda. Ta ei tundnud enam mind ega poega ära, kaotas lugemisoskuse. Varem oli ta hea õmbleja ning kuduja kuid kõik need oskused olid tal peast pühitud. Nii elas ta veel paar aastat. Elas isegi üle teise insuldi, kuid muutus nõrgaks. Detsember 2022 oli tal uus kerge halvatus ja kiirabi viis ta EMO-sse, kus teda paar päeva uuriti ja leiti,et tal on mingi sisemine põledik,mida haiglas kaks nädalat raviti.
    Jöuludeks sain ta koju tagasi. Kuid haiglas oli ta kogu aeg pikali,sest liikumiseks vajas ta tugi ja abi, kuid räägiti küll,et õde jalutas temaga natuke palatis,kuid kodus sain temaga küll natuke jalutada,kuid ta jaks sai juba kümmekonna meetriga otsa. Liigutasin teda ratastoolis ühest toast teise.
    Nii elasime ja saime hakkama ka esimese nädala jaanuaris 2023 ,kui tal kadus jõud ja jaks tema kehast täielikult. Ta ei suutnud enam istuda ega jalgadel seista.pealegu oli tal uuesti palavik ja läks kiirabiga tagasi haiglasse. Teda raviti algul ühes haiglas,seejärel teises. Haiglas olles põdes ta läbi COVID’i ja gripi ning viidi üle kolmandasse haiglasse järel ravile. Sain teda isegi vaatamas käija,sest COVID’i garantiid oli läbi.
    Kuid järgmisel päeval pärast külastust helistati haiglat,et minu kallis abikaasa oli surnud paar tundi tagasi.
    See oli mulle selline ṣ̌okk,et suutsin terve õhtu ainult nutta.
    Õnn oli,et olin sel seal poja juures ja tema pere suutis mind lohutada ja toetada.
    Minu õnn oli,et matuseasjad ajasid korda poeg ja ta kaasa,sest ma ei olnud selleks võimeline.
    Tore oli,et sain jääda poja juurde natuke kauemaks,kui aasta. Kuid see oli väga raske aeg. Ei möödunud vist ühtegi päeva millal ta mulle ei meenunud ja nutsin pidevalt seal oma toas vaikselt omaette.
    Pidevalt oli selline tunne,et ta tuleb ühel hetkel tagasi,kuigi teadsin,et see ei saa kunagi enam juhtuda.
    Nüüd olen tagasi linnakorteris juba viiendat kuud,kuid ikka tunnen,et osa minust on nagu puudu. Mul pole tahtmist midagi teha ja kogu aeg mõtlen,et miks tema läks enne mind taevaste teedele.
    Paari nädala pärast saab 1,5 kuud tema surmast,kuid igatsen teda nii kohutavalt,et kui mõtted lähevad minevikku,siis on pisarad silmas.
    Poeg käib mind ikka vaatamas ja püüab lohutada,et ema (tema) surm oli valutu ja kerge lahkunule
    Öeldakse,et rääkimine leevendab, kuid see on ainult hetk,kui saad kellegagi vestelda või kirja teel suhelda, kuid ülejäänud aeg olen ikka üksi ja siis tulevad taas kurvad mõtted
    Püüan selle raske aja üle saada,uskudes,et aeg parandab haavad,kuid armid jäävad mul elu lõpuni püsima!

    P.S. Vabandage,kui on mõned valed tähed või mingi sõna vääratus,kuid ma ei suutnud seda enam läbi lugeda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga