Kirst vs urn… või hoopis puu?

märts 28, 2023 1 Kommentaar

Ilmselt paljud meist mäletavad lapsepõlves kogetud kirstumatuseid. Kui mitte seda, siis vähemalt kurva ilmega fotosid avatud kirstu taga olevatest lähedastest. Jah, veel paarkümmend aastat tagasi oli peamine matmisviis kirstuga mulda minek. Aga ajad on muutunud ning kuigi Eesti on alles avastamas uusi viise, siis näiteks USAs on võimalusi nii palju, et mõni valibki lausa mitu …

Loe veel “Kirst vs urn… või hoopis puu?”

Millele me otsa vaatame, kui peame otsa vaatama surmale? Karl Käsnapuu

märts 21, 2023 1 Kommentaar

Surmale otsa vaatamise mõttes elame me praegu justkui aegade vahelises ajastus. Natukene aega tagasi oli surmast rääkimine ja isegi mõtlemine lääne kultuuriruumis suur tabu. Praegu on elu lõpuga seonduva arvesse võtmine hakanud arusaadavamaks ja olulisemaks muutuma. Olen kindel, et mõne ajaga võtab arenenud maailm elu ajutisuse olemuse jõudsalt arvesse igasugustesse inimelu korraldavatesse valemitesse. Teistpoolsuse teaduslik …

Loe veel “Millele me otsa vaatame, kui peame otsa vaatama surmale? Karl Käsnapuu”

Minu õe matus

märts 14, 2023 0 Kommentaari

Olen seda päris mitmel korral kirjutanud, et oma õe matusest ja üldse kogu matusepäevast mäletan ma väga üksikuid seikasid. Esialgu tundus isegi mõeldamatu, et sellest üldse midagi kirjutada saan. Aga ajapikku olen üles kirjutanud need momendid, mis suvalistel hetkedel meenunud on. Osad hetked ei ole mul ilmselt isegi päriselt meeles, vaid ma arvan neid mäletavat, …

Loe veel “Minu õe matus”

Kerstini kaotuse lugu. I osa

märts 7, 2023 1 Kommentaar

Ma unistasin alati õnnelikust abielust. Sellest, et abiellun oma parima sõbraga ja meil ei ole iialgi koos igav. Me leiame igale probleemile lahenduse ning ei lahuta iialgi. Katkise pere lapsena oli see mul nö eesmärk omaette. Tundub nii naiivne, aga täpselt nii mul läkski. Noored ja armunud Leidsin juba 21-aastaselt endale inspireeriva, sügava analüüsivõimega, positiivse, …

Loe veel “Kerstini kaotuse lugu. I osa”