Investeerimiskogukonnas räägitakse aina enam miks ning kelle või mille nimel oma portfelli ja jõukust kasvatada. Üks hästi lihtne, kuid samas ka oluline mõte on minu hinnangul, et suurim kingitus lastele on see, kui vanemad saavad endaga vanaduspõlves ise (võimalikult) hästi hakkama ega ole lastele koormaks – ei füüsiliselt, vaimselt ega…
Surm ja lähedase kaotamine ei ole minu jaoks võõrad. Mul on teile rääkida mitu erinevat lugu. See lugu, mida täna teiega jagan, juhtus 32 aastat tagasi. Kui minult küsiti, kas oleksin nõus mõnda oma kaotuslugu jagama, olin veendunud, et seda lugu kirja pannes ma enam emotsionaalseks ei muutu. Ometi ei…
23 aastat tagasi muutis üks juulikuu päev minu ja minu lähedaste elus kõik. Korraga oli kõik väga teisiti, igaveseks teisiti. Mu isa hukkus liiklusõnnetuses. Tänaseks olen ma elanud ilma isata rohkem aega, kui ma sain elada koos temaga. Mäletan seda päeva osaliselt – on asju, mis on pisidetailideni meeles ja…
Paar nädalat tagasi tegi laste teemal otsa lahti Ove Liis Mahhov, kes kirjutas lastega surma teemal rääkimise olulisusest. Seda lugedes meenus mulle pooleteise aasta tagune kogemus, kus käisin ühes erakoolis lastega hingedepäeva lahti mõtestamas. Tugevalt on mul meeles, kui üllatunud olin ma laste teadmiste osas. Neil olid justkui kõik õiged…
Antud kirjutis põhineb minu mälestustel. Minu ema töötas kalmistuvahina ja isa oli hauakaevaja. Tol ajal oli surnuaiavaht esimene inimene, kelle poole pöörduti kui inimene oli lahkunud. Lähedased olid šokis ja nad ei teadnud, mida nad peavad tegema ja kuidas matuseid korraldada. Mu ema oli paljudele toeks. Minu vanemad tunnetasid ära,…
Viimased artiklid “Räägime surmast” lehel on olnud ühel või teisel moel lastega seotud. Olen mitmel korral mõelnud, mis võtmes kirja panna seda osa minu õe kaotuse loost, mis puudutas minu enda poega. Nii nagu õde mulle ütles: “Lase elul voolata ja õige leiab ise tee sinuni”. Ma olen proovinud tema…
Lubasin Marisele juba ammu, et kirjutan „Räägime surmast“ lehele ka enda loo. Tahtsin, et see lugu jõuaks nendeni, kes on olnud samas olukorras ja näitaks, et tegelikult ei ole nad maailmas üksi. Kui lugu sügisel ilmuma pidi, siis ma lihtsalt ei suutnud seda kirja panna. Vahepeal on ilmunud mitu lugu,…
Selle loo kirjutas “Räägime surmast” lehe looja Marise õde ehk tegu on sama kaotuse kirjeldamisega läbi teise inimese silmade. See on näide sellest, kuidas lähedase kaotus mõjutab kõiki veidi erinevalt, ka mälestused ja tunded on erinevad. Marise kaotuse lugu saad lugeda siit. *** Oli täiesti tavaline hommik. Teadsin, et mu…
On peaaegu kesköö. Homme on mul keskmisest tihedam tööpäev ja kõige õigem tegu oleks praegu magada. Aga ma ei saa, sest mõtted lendavad ja sõrmed tahavad selle kõik endast välja trükkida. Pisarad jooksevad mööda põski ja need on nii soolased… Vaatan helendavat ekraani ja mõtlen inimestest. Inimestest enda ümber –…