Viimne puhkepaik. Jane Kaju

Kui ma saaksin valida, siis kus ma sooviksin veeta igaviku? Võib olla on lihtsam küsida, kus ma tahaksin olla enda viimased päevad? Kus olen õnnelik? Kus on minu süda? Uskuge või mitte, aga tegelikult on meil võimalik seda valida, mitte ainult soovida. Täna ei tutvusta ma teile vaid valikuid ja ei jaga näiteid, vaid kutsun kaasa mõtlema. Kus tahad SINA enda igaviku veeta?
Kõik algab matmisviisist
Nüüdseks juba pea kaks aastat tagasi kirjutasin artikli erinevatest matmisviisidest. Jagasin nii Eestis olevaid võimalusi kui vaatasime ka piiri taha. Samuti saime selgeks, et Eesti seadusandlus tegelikkuses matmise võimalusi ei piira ega ütle ette, mida peaks tegema. Nii kaua, kui oled lugupidav lahkunu suhtes. Üldiselt on Eestis kaks võimalust – matta kas terve keha (kirstumatus) või tuhastamine. Seda, kuhu keha või tuhk edasi läheb, on juba lahkunu enda (kui on soovid varem kirja pandud) või lähedaste otsustada. Küll aga ütlen nii palju, et riidekapis olev urn just kõige parem valik ei ole. Sellele vaatavad viltu nii usuinimesed kui ka spirituaalses maailmas toimetajad – lahkunu peab leidma koha kodust väljas. Ma ei ole küll ekspert, aga tundub loogiline, et tuhaga (ehk lahkunuga) koos elamine on veidi ebaloomulik. Kuskil üritusel kuulsin, kuidas kolimise käigus oligi pea 10 aastat tagasi lahkunud vanaema tuhaga urn leitud riidekapist.

Praktilisema pilguga
Lähedase surma korral vaadatakse enamasti, kas peres on juba kalmistul olemas perekonna hauaplats. Nii mõnedki pered registreerivad/rendivad esimese lahkunu korral hauaplatsi kas tervele perele või näiteks abikaasadele kahe peale. Nii on järgmistel lahkunutel juba teada, kus viimane puhkepaik olema saab. Seda, kuidas olemasoleva hauaplatsi kasutamist taotleda, saab vaadata Eesti kalmistute portaalis. Uue hauaplatsi soovi korral peab aga ühendust võtma konkreetse kalmistu haldaja või omavalitsusega.
Ühise hauaplatsiga kaasneb tihtilugu ka hauakivi, kus on peal esimese lahkunu nimi ning tühi ruum järgmiste jaoks. Ütlen ausalt, et mina ei ole selle nii öelda traditsiooni fänn. Vahel kalmistul jalutades hakkab ikka veidi kõhe, kui näen, et näiteks abielupaarist üks on lahkunud (hauakivil olemas surmaaeg) ja elava kaasa nimi on samuti juba hauakivile koos sünniajaga märgitud. Mina ise küll ei sooviks, et elus olles minu nimi juba kuskil hauakivil oleks. See on aga muidugi iga pere endi otsustada, kas kõigil on oma hauakivi või milline info saab lisatud ühisele hauakivile.

Hauaplatsi rentimine tervele perele on iseenesest väga praktiline otsus, kui kõikidel pereliikmetel on päriselt soov samale kalmistule maetud saada. Kohad lähevad kahjuks väga kiirelt ning ilma hauaplatsi rentimiseta võibki juhtuda, et üks pereliige on kalmistu ühes ja teine teises otsas. Kui sa aga tunnistad mõnda religiooni, siis on võimalik, et sinu usk annab juba vastuse, kuhu ja kuidas saad sina lasta end matta.
Kodust kaugel lahkumise väljakutsed
Kuna tänapäeval on inimesed juba niivõrd liikuvad ja väikest viisi rändajad, siis ei ole viimse puhkepaiga leidmine alati nii lihtne. Seda mitte ainult sellepärast, et ei ole teada, kuhu soovime lõpuks maetud saada, vaid ka näiteks olukorras, kus surm saabub välismaal ja lahkunu on vaja tagasi koju transportida. Antud olukord võib olla ootamatu ja tähendada lahkunu lähedastele üsna suuri kulusid, kuid elukindlustuse olemasolu säästaks lähedased taoliste arvete vaevast.
Enda viimse puhkepaiga valimiseks tulekski ette võtta artikli alguses olevad küsimused. Kus soovin veeta igaviku või kus soovin olla enda elu viimased päevad? Selle ette kujutamine võib esialgu olla veidi keeruline. Sellisel juhul võid mõelda ka sellele, kus soovid olla, kui oled näiteks raskelt haige? Mis koht on kodune, kus on mugavam? Kus hing puhkab ja taastub?

Vastus nendele küsimustele võib olla väga lihtne – näiteks kodulinn või mõni unistuste koht. Kuulsin kord telekas (lugu oli juba üsna ammu), kuidas üks eestlanna oli unistanud, et tema tuhk puistatakse Kreekas Vahemerre. Tundub ju lihtne ja loogiline. Aga mis te arvate, kus too eestlanna suri? – Kreekas. Seal samas, kus soovis enda tuha puistamist. Jällegi, milles probleem siis? Tuhastada ära, teha väike talitus ja puistada. Nojah..aga vaat, Kreeka on õigeusklik riik ning seal ei ole tuhastamine lubatud, mis tähendab, et seal ei ole ka krematooriume. Lõpuks tuli lähedastel lahkunu ikka koju tuua, tuhastada ja järgmise reisi ajal Kreekasse tagasi viia. 2019. aastal avati Kreekas aga esimene krematoorium, seega on vaikselt ka seal olud muutumas.
Puhkepaiga tähtsus lähedaste jaoks
Kui oled viimse puhkepaiga kohana välja suutnud nuputada, siis järgmisena proovi mõelda, mis keskkonnas või kujul see olla võiks. Nagu matmisviiside artiklis kirjutasin, siis tuhka saab näiteks puistada merre, matta või hoopis puuistikuga koos kasvama panna. Kui kindlat matmiskohta ei ole, siis tuleb meeles pidada, et nii puudub ka lähedastel konkreetne koht sinu mälestamiseks. Kas see on aga vajalik? – See on sinu enda otsustada. Küll aga soovitan seda lähedastega arutada, sest kui nemad kindlat kohta mälestamiseks ikkagi väga vajavad, siis ehk leiate kompromissi. Näiteks kui soovid, et tuhk puistatakse merre, saab pere istutada koduaeda puu, kus saavad sinuga rääkimas ja mälestamas käia. Samuti soovitan tihti neile, kes elavad välismaal ja ei saa kodukandis haual käia, leida välismaa kodukandis üks koht või paik, mida saad lahkunuga seostada. Olgu see siis jällegi puu, mõni pink mere ääres või midagi muud. See on sinu koht mälestamiseks.
Kui valid aga viimseks puhkepaigaks hauaplatsi, siis tekib küsimus selle hooldamise osas. Kui palju aega see nõuab? Kui hauaplats asub lähedastest teisel pool maakera, siis kui realistlikult keegi seda perest hooldamas saab käia? Siinkohal rõhun just sellele, et esiteks ei soovi me lähedastele lisakoormust tekitada (eriti, kui nad ei tunne end kalmistul käies mugavalt). Teiseks, kui lähedased on kaugel, siis võiks ka hauaplats olla minimaalset hooldust vajav – või leida teenusepakkuja, kes saaks seda pere eest hooldada.
Isiklikud soovid ja nende tähtsus
Viimse puhkepaiga valimisel aitavad järgmised küsimused:
- Kus soovid olla, kui oled haige? Kas tunned end selles kohas koduselt?
- Mida ütleb sinu usk?
- Kas soovitud koht on realistlik? Vajab see eeltööd?
- Kas vajad füüsiliselt ühte kohta või pigem mitte?
- Kas soovid, et sinu lähedased saaksid seal mälestamas käia?
- Kui palju see koht hooldamist vajab?

Loodan, et need küsimused on andnud kätte suuna, et enda jaoks see oluline otsus läbi mõelda. Mul on aga kolm olulist asja veel öelda. Esiteks, sinu otsus on see, mis loeb. Senikaua, kui sa teisi ei sega (näiteks, kui soovid oma tuhka lasta avalikku randa puistada), ei saa keegi öelda, mis on õige või vale. See on sinu viimne puhkepaik, mitte kellegi teise. Teiseks, kui oled enda sees vastuse leidnud, siis kirjuta see ka üles. Tean, et selliseid asju on raske lähedastele öelda, kuid üles kirjutades saad lähedastele oma soovid teada anda. Ideaalis oleks muidugi tore seda lähedastega näost-näkku arutada, aga kahjuks ei ole see alati nii lihtne. Kolmandaks, on okei, kui ajaga sinu soov muutub. Mulle meeldib oma klientidele öelda, et näiteks kord aastas (kasvõi oma sünnipäeval) võiks need soovid üle vaadata. Siis on garanteeritud, et sinu viimne puhkepaik saab olema vastavalt sinu soovidele.
Autor: Jane Kaju