Postituses „Aasta ilma õeta“ kirjutasin, kuidas ennast toetanud olen, et õe leinaga paremini toime tulla. Üks inimene, kes mind aitas, oli Helen Haava, kelle juures käisin traumahingamises. Oma kogemust eelpool mainitud postituses ka kirjeldasin ja ütlesin, et ma ei oska seda kõike ise lahti seletada ning üks hetk Helen kirjutab…
Kui seisad silmitsi esimeste pühadega peale lähedase surma, siis paratamatult tähendab see emotsioonide virr-varri. Kui varasematel aastatel on Sinu pere tähistanud jõule suurelt siis võimalik, et see aasta tasub plaane veidi kokku tõmmata, et kogu jõulutrall justkui suure lainena üle teie peade ei lööks. Arutage, mis oleks kõige olulisem teha…
Varasemates postitustes olen kirjutanud kuidas ja kellele helistasin, kui õe surmast teada sain ja kuidas iseeneslikult sõna levis. Kaastunde avaldamise postituses rääkisin põgusalt ka inimeste huvist ärasaatmise vastu ja üllatusest minu jaoks, et ka internetis on eraldi portaale, kus kaastundeavaldusi üles riputatakse. Aga mitte ainult kaastunde avaldused ei ole need,…
15.06.2013 hommik, kiirustan tööle. Abikaasa käib mul järgi ja igal hetkel kallistab ja musitab mind. Ise ta peab Abruka regatile minema ja peaks oma asju üle vaatama, aga tal jagub silmi vaid minule. Enne minekut suudlen teda ja ütlen: „Ma ei tea miks, aga ma kuidagi ei taha, et sa…
Oli ilus juunikuu suvehommik, täpsemalt 7. juuni 2009. Sain telefonikõne ema töökohast: “Mariliis, su ema kukkus kokku ja viidi haiglasse.” Ma ei osanud midagi halba aimata, sest ema oli aeg-ajalt ikka oma kõrge vererõhuga arsti juurde sattunud. Läksin Haapsalu haiglasse üsna rahuliku südamega, istusin ootesaalis. Ühel hetkel nägin kaugemalt kanderaamil…
On tavaline teisipäev. Või on neljapäev? Istun kohvikus, et kohtuda naisterahvaga, kes mulle kirjutas ja palus veidi abi, et arutada oma investeerimisstrateegiat. Minu jaoks tavaline tööpäev nagu iga teine, tegevuste nimekirjas päris mitu asja pärast kohtumist, tellin oodates hommikukohvi ja omleti. Mu tänane vestluspartner, kutsume teda Helenaks*, on imekaunis noor…
Kõik oli lõpuks kohale jõudnud. Nüüd ongi nii – õde ei ole enam. Kõik edasised otsused on meil vaja teha tema eest. Mõttes oli nii palju küsimusi, mis vajaks temalt vastuseid, aga me ei saanud neid enam küsida. Ühtpidi mõtled, et ta oli ju noor inimene ja on iseenesestmõistetav, et…
2007. aasta november oli nagu ikka. Tulemas oli vanaema juubel ja saime õdedega kokku, et mõned uuemad pildid selle tarbeks teha ning kingiks ära raamida. Sel hetkel ei teadnud meist keegi, et juba järgmisel päeval pööratakse meie elu peapeale ja 9 kuud hiljem on meid õdedest alles vaid kolm. 20….
See viimane aasta on olnud emotsionaalselt minu elu kõige keerulisem aasta. Terve aasta ilma õeta, tema esimene surma-aastapäev. Süda puruneb uuesti tuhandeks killuks, kui ma selle välja kirjutan. Mäletan hetke, mis oli päev enne matuseid, kui ma pugesin enda teise õe kaissu ja ütlesin nuttes, et kuidas on võimalik, et…