“20:11”, “Ainult rahvas päästab rahva” (hispaania keeles: Solo el pueblo salva al pueblo) on ilmselt tavalise eestlase jaoks mitte midagi ütlevad fraasid. Hispaanlaste, täpsemalt valencialaste jaoks on nende kahe ütluse taga aga kohutavad mälupildid, tugev valu ja lein. Mainides sõna DANA meenub ilmselt mõnele eestlasele hägusalt aasta tagasi maailmas meediasse…
Kui täiskasvanuikka jõudmine tähendab paljude jaoks suurt vabadust, uusi võimalusi, keeldude kadumist ning õiguste tekkimist, siis minu täiskasvanuelu algas hoopis teisiti, kui ma seda kunagi ette kujutanud olin. Mõned nädalad pärast mu 18. sünnipäeva pidi mu ema minema plaanilisele lihtsale operatsioonile, mille järgselt oleks pidanud mõned päevad haiglas taastuma ning…
Oktoobri alguses viis Räägime Surmast leht koostöös Compensa Elukindlustusega Instagramis läbi kampaania, mille raames said kõik jälgijad otse ekspertidelt vastused kõikidele elukindlustusega seotud küsimustele. Järgnev artikkel annabki saadud vastustest kokkuvõtlikult ülevaate. Paljud usuvad, et elukindlustust pakutakse vaid inimestele, kes on füüsiliselt ja vaimselt täiesti terved ja kes elavad turvalist elu,…
Minu enda sünnipäeva valguses meenus, et juba mõned nädalad tagasi täitus ka “Räägime Surmast” lehel kolmas tegutsemisaasta. See on olnud üks ütlemata silmaringi avardav teekond, mis loodetavasti jätkub ka edaspidi. Mind siiani hämmastab, kui mitmetahuline on surm ja sellega seonduv ning olenemata, et artikleid oleme avaldanud juba kolm aastat, siis…
Leina- ja matusevaldkonnas töötavad inimesed puutuvad iga päev kokku surma, kaotuse ja leinavate lähedastega. See emotsionaalselt koormav töö võib viia kaastundeväsimuseni – nähtuseni, mis hõlmab nii läbipõlemist kui sekundaarset traumaatilist stressi. Kaastundeväsimust taolistes valdkondades on Eestis vähe uuritud, mistõttu võtsin selle enda magistritöö teemaks ning minu uuring keskendus just selle…
Kui näeksid täna reklaami, et Tallinna vanalinnas avataks surnukuur, kus kõik huvilised saaksid näha lahkunuid – kas ostaksid pileti? Või äkki hoopis pilet sarkofaagi avamispeole? Nii hirmsalt kui see ka ei kõla, usun, et nii mõnelgi lugejal tekkis praegu veidike uudishimu, millega tegu. Paratamatult kõik, mis on tabu, meid inimestena…
Esimest korda puutusin surmaga kokku 1996. aastal. Vanaisa oli juba mõnda aega haige, meditsiin ei saanud enam aidata ning tal oli võimalus veeta lõpuajad kodus, oma voodis. Meie perekonnas on meditsiiniharidusega inimesi ja nii oli ka teada, millal tuleb lõpp. See juhtus siis, kui mina sattusin tema voodiserval istuma. Üks…
Oma esimese matusekõne pidasin umbes kakskümmend aastat tagasi tädimehe matusel. Ma ei olnud küll vastutav tseremoonia läbiviimise ega kõnepidamise eest, kuid tundsin hinges soovi midagi omalt poolt inimesele teele kaasa öelda. Mulle ei meenu täpne sõnastus, aga kuna tegemist oli kapteniga, siis mäletan end kasutamas metafoori taevasest laevastikust, mida vana…
Vahel seisame kirstu kõrval mitte leinas ja kurbuses, vaid hoopis kergendustundega. Tuleb matta inimest, lähedast, kellega seoses meenub vaid vägivald, hirm ja viha. Ta on põhjustanud kannatusi, valu, traumasid ja haavu. Temaga seoses ei meenu mitte midagi positiivset ega ilusat. Kahetised tunded Kõikidele teistele on ta olnud imeline inimene, lahke,…