Minu isa lahkumine sellest maisest elust algas umbes aasta enne tema surma. Ega ma toona teadnud, et elu mind niimoodi selleks hetkeks ette valmistab, aga tänu sellele aastale sain talle tagasi anda kogu hoole ja armastuse, mille tema mulle andnud oli. Mõni nädal enne viimsele teele minemist ohkas isa haiglavoodis:…
Hea Lugeja, soovin Sinuga jagada mõtteid, mis on mul aidanud jõuda punkti, kus võin väita, et elan ilma surmahirmuta. Loomulikult tunnen muret oma lähedaste pärast ning mõttetuid riske ei võta. Samas tean ka seda, et kui elu peakski mulle tooma rängimad kaotused, mida inimene võib ette kujutada, saan ma nendega…
Oli soe kesksuvi ning mu suvepuhkus oli paari päeva pärast lõppemas. Kuna mu mees töötab Põhja-Soomes rekajuhina, olin kaheks nädalaks sinna suundunud ning võimalusel temaga reisidel ka kaasas käinud. Kuigi olin vägagi teadlik põhjamaade kitsastest teedest, järskudest kuristikest ja talvistest kehvadest teeoludest, oli sealne imeline loodus siiani minu jaoks hirmu…
Kaheksa kuud tagasi poleks ma osanud uneski näha, et siia lugu kirjutan. Meie elu peaks olema praegu hoopis teistsugune, neljaliikmeline. Möödunud suvel läksin 36 nädalat rasedana “lihtsalt igaks juhuks” enne magamaminekut öösel kell 1 haiglasse kontrolli, sest laps polnud päeva jooksul liigutanud. Olin veendunud, et tegelikult on kõik hästi ja…
Juba enne seda, kui asusin õendust õppima, olin kuulnud, et kõigil tervishoiutöötajatel on (vähemalt) üks patsient, kes algusaastatel nende südamesse poeb ning on ülejäänud karjääri jooksul justkui latern, mis ka kõige süngematest ja raskematest perioodidest oma valgusega läbi juhatab. Isegi kui me kohe ei mõista, et see on nüüd see…
Mõni aeg tagasi ilmus surmauurija Karl Käsnapuu sulest raamat “Surmalähedased kogemused. Mis saab elust pärast surma?”. Huvi selliste teemade vastu on mul alati olnud, sest see kõneleb müstilisest maailmast, millest vähesed avalikult räägivad. On neid, kes usuvad sellesse ja siis on neid, kes kõik sellised väited ratsionaalse mõtlemisega ümber lükkavad….
Veebruaris möödub aasta sellest, kui mu tädi vähidiagnoosi sai. Täpselt seitse kuud hiljem teda enam meie seas ei olnud. Tagantjärele tarkusena jaotub möödunud aasta erinevatesse etappidesse. Erinev teadmine, erinev häälestus, erinevad väljakutsed. Aega ju on Tegelikult ei olnud ma tädiga enne tema diagnoosi üldse meeletult lähedane. Käisime tal küll igakord…
Seda, et lein vajab teist inimest, kogeb enamik leinajaid. Kaotusest tingitud kurbus ja valu otsivad hingest väljapääsu ja rääkimine on üks võimalus leevendust leida. Rääkida võib nii lähedase kui ka võhivõõraga, kuid sagedamini otsib inimene abi terapeudilt. Seda eriti olukorras, kus lein tabab samaaegselt ka neid, kellele senini elu rasketel…
Lein kui kaotuste ja muutustega kohanemise protsess on loomulik osa iga inimese elust. See, kuidas lein toimub ning meid edaspidi mõjutama hakkab, sõltub aga väga palju sellest, kui teadlikud me oleme leinast, iseendast, oma mõtetest, uskumustest ning automaatsetest toimetulekumehhanismidest. Selleks, et tuua leinatemaatikasse natuke valgust, jagan enda kogemusi ja märkamisi…