Kairiti kaotuse lugu. II osa

august 13, 2024 0 Kommentaari

Eelmises osas jagas Kairit oma vanemate kaotusega seotud peamisi hirme, lähedasena abi otsimise kogemust ning suhteid tööandjaga. Seekord saate lugeda tema mõtteid sellest, kui oluline on haige inimese lähedasena kuulata enda sisetunnet ning milline on tema peamine kahetsus seoses ema ja isa kaotusega. Samuti jagab Kairit vanemate lahkumisega seotud mõtteid nii surmast, leinast kui elust.  …

Loe veel “Kairiti kaotuse lugu. II osa”

Kairiti kaotuse lugu. I osa

august 6, 2024 0 Kommentaari

Jagan Teiega oma vanemate kaotusega seotud kogemusi ning mõtteid. Minu ema lahkus meie hulgast 14 aastat tagasi, diagnoosiks melanoom. Olin siis 15-aastane. Tema haiguslugu diagnoosist surmani kestis umbes pool aastat. Isa kaotasin 24-aastaselt. Peale kopsuvähi diagnoosi saamist elas ta veel üheksa kuud.  Sellel lool on minu silmis kaks eesmärki. Olen enda vanemate leinaga tegelemist väga …

Loe veel “Kairiti kaotuse lugu. I osa”

Kes on kunstiterapeut? Küsimustele vastab Helen Tartes

juuni 25, 2024 0 Kommentaari

Nii nagu igaühe lein, on ka sobivad toetusmeetodid individuaalsed. Seekord võttis Räägime Surmast vabatahtlik Elisa Järvsalu ühendust kunstiterapeut Helen Tartesega. Helen on kogenud kunsti- ja psühhoterapeut ning psühhoanalüütik, tema tegemiste kohta saab täpsemat infot veebilehelt www.helentartes.ee Kunstiteraapia olemus  Elisa: Helen, mis see kunstiteraapia üldse on? Helen: Kunstiteraapia on teaduspõhine kunstimeetodite ning tehnikate rakendamine kliendi tervislikust …

Loe veel “Kes on kunstiterapeut? Küsimustele vastab Helen Tartes”

Isa surmaga kaotasin ka perekonna. Kogemuslugu

juuni 18, 2024 0 Kommentaari

Mälestus isast on soe, ere ja toob naeratuse suule. Ta oli meie perekonna vahvalt tukslev süda, mees, kes hoidis kogu perekonda ühtsena koos. Tema elutarkus, tingimusteta armastus ja mõistvus olid meie perekonna alustalad. Tema poole võis pöörduda iga mure ja muidugi ka rõõmuga. Ta oli väheste sõnade mees, kuid kui ta midagi ütles, siis oli …

Loe veel “Isa surmaga kaotasin ka perekonna. Kogemuslugu”

Leinaja argipäev

mai 28, 2024 1 Kommentaar

Viimasel ajal olen ma kirjutanud palju erinevatel surmaga seotud praktiliselt teemadel. Seekord tundsin, et on taas aeg jagada osakest minu enda kaotuse loost. Kui ma Janele kirjeldasin, millistest tunnetest ma kirjutada tahaksin, siis võttis ta selle väga kiiresti kokku sõnapaariga leinaja argipäev. Seekord jagangi killukesi enda igapäevast, mitut neist olen pikalt enda sees hoidnud. Täispikka …

Loe veel “Leinaja argipäev”

Hüvasti, head teed jäi ütlemata. Sireti kogemuslugu

mai 21, 2024 0 Kommentaari

Minu isa lahkumine sellest maisest elust algas umbes aasta enne tema surma. Ega ma toona teadnud, et elu mind niimoodi selleks hetkeks ette valmistab, aga tänu sellele aastale sain talle tagasi anda kogu hoole ja armastuse, mille tema mulle andnud oli. Mõni nädal enne viimsele teele minemist ohkas isa haiglavoodis: „Miks see lõpp nii raske …

Loe veel “Hüvasti, head teed jäi ütlemata. Sireti kogemuslugu”

Janne* kaotuse lugu. I osa

märts 26, 2024 0 Kommentaari

Kaheksa kuud tagasi poleks ma osanud uneski näha, et siia lugu kirjutan. Meie elu peaks olema praegu hoopis teistsugune, neljaliikmeline.  Möödunud suvel läksin 36 nädalat rasedana “lihtsalt igaks juhuks” enne magamaminekut öösel kell 1 haiglasse kontrolli, sest laps polnud päeva jooksul liigutanud. Olin veendunud, et tegelikult on kõik hästi ja muretsesin hoopis, et kuidas ma …

Loe veel “Janne* kaotuse lugu. I osa”

See üks patsient…

märts 19, 2024 1 Kommentaar

Juba enne seda, kui asusin õendust õppima, olin kuulnud, et kõigil tervishoiutöötajatel on (vähemalt) üks patsient, kes algusaastatel nende südamesse poeb ning on ülejäänud karjääri jooksul justkui latern, mis ka kõige süngematest ja raskematest perioodidest oma valgusega läbi juhatab. Isegi kui me kohe ei mõista, et see on nüüd see Patsient suure algustähega, siis konkreetne …

Loe veel “See üks patsient…”

Kerstini kaotuse lugu. II osa

mai 23, 2023 0 Kommentaari

On peaaegu kesköö. Homme on mul keskmisest tihedam tööpäev ja kõige õigem tegu oleks praegu magada. Aga ma ei saa, sest mõtted lendavad ja sõrmed tahavad selle kõik endast välja trükkida. Pisarad jooksevad mööda põski ja need on nii soolased… Vaatan helendavat ekraani ja mõtlen inimestest. Inimestest enda ümber – praegu, kui lein on valus …

Loe veel “Kerstini kaotuse lugu. II osa”