Mis saab elust pärast surma? Raamatuarvustus. Maris Prisko

Mõni aeg tagasi ilmus surmauurija Karl Käsnapuu sulest raamat “Surmalähedased kogemused. Mis saab elust pärast surma?”. Huvi selliste teemade vastu on mul alati olnud, sest see kõneleb müstilisest maailmast, millest vähesed avalikult räägivad. On neid, kes usuvad sellesse ja siis on neid, kes kõik sellised väited ratsionaalse mõtlemisega ümber lükkavad.

Alles hiljuti pidin ise käima üldnarkoosiga operatsioonil. Kui mul varasemalt on olnud suur ärevus selliste olukordade ees, siis seekord oli täielik rahu. Ma sain vist esimest korda aru, et olles nii tihedalt surma teema sees, ei ole mul (enam) surmahirmu. Olin lausa nii rahulik, et arst küsis, et minu pulss on väga madal, kas ka tavapäraselt olen madala pulsiga, sest enamasti enne operatsiooni inimeste pulss oluliselt tõuseb. Aga humoorikas selle juures oli see, et seal operatsioonilaual jõudsin ma enne narkoosi toimimist mõelda, et huvitav, kas mul õnnestub ka ennast kõrvalt näha selle protseduuri ajal nagu Karli raamatus on kirjeldatud. Vastus on ei – sellest operatsioonist ei mäleta ma midagi ja ärkasin nii nagu tavapärasest unest… Aga mõistsin, et see oli ilmselt märk, et oleks aeg see arvamuslugu paberile panna.

Surmalähedased kogemused

Autor Karl Käsnapuu ei ole selle teemani ka ise jõudnud juhuslikult. Ta on noorena kogenud oma õe kaotust ja on ise lausa paaril korral surmaga silmitsi seisnud. See on ajendanud teda teemasse sügavamalt sisse vaatama ja uurima ka teistelt sarnase kogemuse kohta. Seetõttu võibki leida raamatust paljude inimeste lugusid, kus nad kirjeldavad detailselt, mida nad nägid-tundsid hetkel, kui olid surmale väga lähedal. Need lugudest kantud hetked pakuvad lugejale sügavat mõtisklust elu olemuse üle ning avavad ukse arusaamisele sellest, mis võib oodata meid pärast surma.

Need lood on minu silmis raamatu kõige paeluvam osa, sest annavad nii palju mõtteainet, kuna ei saa ju olla, et hulk inimesi, üksteist tundmata, on midagi sellist lihtsalt välja mõelnud. Tahaks väga jagada teiega neid kogemuslugusid, aga nii rikuksin lugemiselamuse, mis raamatust saate. Küll aga autori loal ma väikese lõigukese isutekitajaks teile siia jätan. “Mu vasak käsi oli kipsis, aga parem käsi oli teki peal. Tekk oli rinnuni, Ja ma nägin, kui tõstsin parema käe väikest sõrme. Ise vaatasin ülevalt ja mõtlesin, et huvitav, ma olen ju siin üleval, kuidas see keha saab reageerida sellele küsimusele? See oli tõeliselt huvitav. Et mina olen ju siin, et see laip seal, et kuidas ta …?”

Raamatu ülesehitus

Autor ei piirdu üksnes kogemuste kirjeldamisega, vaid pakub ka psühholoogilisi ja filosoofilisi selgitusi selle kohta, kuidas need kogemused võivad meie arusaama elust ja surmast muuta. 

Käsnapuu on lähenenud teemale teaduslikult. Surmalähedast kogemust kirjeldab autor läbi kaheksa tunnusjoone:

• sõnuseletamatus
• teisenenud ajataju
• kehaväline kogemus
• tunnelikogemus
• kohtumine valgusega
• elu ülevaade
• piirini jõudmine
• mõju elule.

Igast elemendist on raamatus eraldi peatükk. Esimesed nendest keskenduvad sellele, et lugejale lahti mõtestada, et mis see surmalähedane kogemus üldse on ja kuidas sellega on erinevad inimesed kokku puutunud. Nende elementide kirjeldamine on põnev lugemine ja paralleelselt veidi õhinal õhkamine, et nii võimas kogemus. Aga pean tunnistama, et mind kõnetas kõige enam just viimane tunnusjoon “Mõju elule”.

Mõju elule

“Surmalähedased kogemused. Mis saab elust pärast surma?” ei ole lihtsalt raamat surmast, vaid see käsitleb ka elu ja selle mõistmist. Peatükk “Mõju elule” paneb kõige rohkem mõtlema ning annab võimaluse elu analüüsida ka neile, kellel puudub surmalähedane kogemus. See on hea silmiavav peatükk, mis küsib, kas on vaja nii lähedale surmale jõuda, et elu muuta? Me võiksime ju juba oma eluajal mõelda, kas me elame sellist elu, mille puhul meil ei oleks kahetsusi, kui homme peaks olema viimane päev.

Mu õe kaotus on pannud mind oluliselt rohkem oma elu analüüsima. Mõtlema, mis peaks olema teisiti, mille eest ma olen tänulik… Nimetatud peatükis on toodud välja mitu suurt muutust, mis surmalähedane kogemus on inimeste ellu toonud. Näiteks muutunud ellusuhtumine – prioriteedid ja väärtused, eneseareng – parem mina ning empaatia ja kaastunde suurenemine. Raamatu teise pooles on laiemalt filosofeerivaid osasid, mis panevad mõtlema, kas ja mis on päriselt elus oluline. Samuti palju inspireerivaid mõtteid, kuidas me võiks rohkem julgeda elada, peljata vähem läbikukkumisi ja teha rohkem oma elus häid mälestusi. Nagu minu õde mulle ütles – lase elul voolata.

Lõppsõna

Karl Käsnapuu suudab keerulist teemat käsitleda lihtsas ja kaasahaaravas stiilis, mis teeb sellest lugemiselamuse nii kogenud filosoofiahuvilistele kui ka neile, kes alles avastavad elu suuri küsimusi. Autor ei sunni lugejale peale kindlat uskumust, vaid annab võimaluse ise mõtestada enda jaoks surma ja elu müsteeriumi ning avab ühe vaatenurga sellele, mis võib meid pärast surma ees oodata. Kokkuvõttes on see meie enda otsustada, milline tõde meie jaoks kõige usutavam on. Minule meeldib mõelda, et surmaga meie elu ei lõpe. Mis sina arvad?

Autor: Maris Prisko