Rubriik: Räägime surmast

Oled ehk kuulnud, kuidas lähedased jõuavad viimasel hetkel surivoodile lahkuja kätt hoidma, kes teeb just siis oma viimase hingetõmbe. Või olukorrast, kus lähedased on ööd ja päevad surija kõrval, peatub ta süda just siis kui üheks hetkeks toast lahkutakse. Tegemist ei ole siinkohal mitte kokkusattumuse vaid pigem nähtusega, mida paljud surijatega tegelevad spetsialistid enda töös …

Igaühel meist on surnuaiaga oma suhe. Kes käib seal igal tähtpäeval, kes ainult jõuludel, kes imetleb või kardab kaugemalt. Seda mõjutab suuresti see, kuidas meid üles kasvatati ning kuidas meie vanemad surnuaias käimisesse suhtusid. Mõtiskleme praegusel rahulikul aastalõpuajal veidi sellest, millist rolli mängib surnuaed jõulude tähistamises ning mida me jõulude ajal surnuaias käimises leiame? Täname …

Detsembri alguses esietendus teatris Must Kast minu (Birgit Landberg – lavastaja) uuslavastus “Surm”. Kui tihti saame me võtta endale kaks kuud, et süvitsi surmast rääkida, ilma, et põhjuseks oleks kellegi lahkumine? Meil trupiga avanes selline võimalus ning järgnev kirjutis püüabki saadud kogemuse sõnadesse panna. Milleks üldse teha lavastus surmast?  Viimasel ajal on meie ümber väga …

Õues sajab vihma, puud on juba raagus ning päike annab endast heal juhul kord nädalas märku, kuid talv ei ole siiski veel saabunud. Kätte on jõudnud aeg, mil mõtleme tavapärasest rohkem surmast ja lahkunud lähedastest. Meenutame oma esivanemaid, süütame küünlad ja külastame surnuaeda. Täna jutustame hingedepäevast ning selle kujunemisest. Maausust ristiusku Kuigi ei leidu palju …

Endalegi imestuseks on “Räägime surmast” veebileht saanud aastaseks. Seekordne kirjutis saab olema tagasivaade kogu sellele perioodile – nii inimestele, kes on lehele kirjutanud kui ka muudatustele meeskonnas. Annan ülevaate ka statistilistes numbrites ning jagan teiega ilusaid hetki, mis kirjutistesse ei ole jõudnud, aga on mind südamest liigutanud. Olen läbi tagasiside saanud kinnitust, et teen õiget …

“Räägime surmast” veebilehe üks eesmärke, nagu ka nimi ütleb, on normaliseerida surmast rääkimist ühiskonnas. Läbiv teema lehe artiklites on ikka ja jälle, et inimesed pelgavad teemat ning selle tagajärjel kannatavad vaimselt ja emotsionaalselt. Kuid meie suurim rõõm on kuulda tagasisidet lugejatelt, et artiklite sisud on olnud neile toeks raskel hetkel või hoopis julgustanud teemat tõstatama …

Paar nädalat tagasi tegi laste teemal otsa lahti Ove Liis Mahhov, kes kirjutas lastega surma teemal rääkimise olulisusest. Seda lugedes meenus mulle pooleteise aasta tagune kogemus, kus käisin ühes erakoolis lastega hingedepäeva lahti mõtestamas. Tugevalt on mul meeles, kui üllatunud olin ma laste teadmiste osas. Neil olid justkui kõik õiged pusletükid (teadmised) olemas, aga polnud …