Oma esimese matusekõne pidasin umbes kakskümmend aastat tagasi tädimehe matusel. Ma ei olnud küll vastutav tseremoonia läbiviimise ega kõnepidamise eest, kuid tundsin hinges soovi midagi omalt poolt inimesele teele kaasa öelda. Mulle ei meenu täpne sõnastus, aga kuna tegemist oli kapteniga, siis mäletan end kasutamas metafoori taevasest laevastikust, mida vana…
Uus kooliaasta on alanud ning pole vist paremat aega, et kirjutada, kuidas surma teema eksisteerib koolikeskkonnas. Kes on juba pikaajalisem jägija, see teab, et käin erinevates koolides õpilastega surma ja leina teemadel rääkimas. Paar aastat tagasi intervjueerisin sellel teemal õpilasi, millest sai siin lehel ka kirjutatud. Nüüd on aga aeg…
Kui keegi, keda armastame, sureb, jääb meie juurde midagi nähtamatut – mälestus, tunne, sõnad, lõhn, pilk. Aga sageli soovime, et jääks ka midagi käegakatsutavat. Midagi, mida saaks hoida, vaadata, kallistada. Midagi, mis aitaks uskuda, et nad pole lõplikult kadunud. Mälestusesemed – olgu need füüsilised objektid või digitaalsed lahendused – aitavad…
Rohutirtsude sirinat täis suveõhtu. Tõmban õlgadele pleedi ja suundun aurava teetassiga terrassidiivanile. Hetkedes, mil päev annab ööle käe, on alati oma sügavus. Vaadates helkivaid õhtupilvi üha tumenevas taevas, sookured üle pea lendamas ning oma võluva häälega mulle lugusid jutustamas, tajun, kuidas pilgud on küll pööratud taevasse, kuid hoopis sügavam pilk…
Ilmselt on paljudel meil see kogemus – oled matustel, kõik on vaikne ja tõsine, kuni mingi täiesti suvaline situatsioon ajab nii pööraselt naerma, et lõpuks lipsab ikka üks turtsatus välja. Ja siis see pilk. See konkreetne tädi kelle silmad ütlevad selgelt: “Surm ja nali ei käi kokku.” Aga vot mina…
Hiljuti sattusin Hispaanias olukorda, kus sain olla toeks oma elukaaslase sõbrale Elenale*, kes oli kaotanud oma ema. Uudis lahkumisest tuli ootamatult ja ühel õhtul pärast tööd ütles elukaaslane, et läheb Elenat toetama, ja küsis, kas soovin kaasa tulla. Loomulikult – kui võib. Ilma ette teadmata ootas mind ees kogemus, mis…
Ma jätkuvalt kogen ja imetlen seda tarkust, mille alusel on meie eksistents loodud. Kuidas sünnib elu, millist infokogu kannavad endas silmaga nähtamatud rakud ja molekulid ning kuidas kõigel oleval on oma koht ja põhjus. Hardo Pajula poolt juhitavas Tähenduse Teejuhtide taskuhäälingus olid külas Indra Reinpuu ja Toomas Trapido. Juttu tuli…
Ilmselt on enamus meist peielauas kuulnud ütlust: „No kui muidu ei võta, siis kadunukese mälestuseks ikka.“ See justkui süütu traditsioon peegeldab midagi palju sügavamat – viisi, kuidas me kaotusega toime tuleme. Lein on valus ja ettearvamatu protsess, mis toob kaasa tühjuse, mida kipume instinktiivselt täitma. Alkohol tundub paljudele lihtne lahendus…
Kui ma Räägime Surmast lehega alustasin ja enda õe kaotuse loo kirja panin, küsisid paljud, kas see on minu viis leinaga toimetulekuks. Tol hetkel ma sellele nii ei olnudki mõelnud, aga täna tean, et just see nii ongi. Üsna pea pärast lehega avalikkuse ette tulekut hakkasid ka teised märku andma,…