Surm ja lähedase kaotamine ei ole minu jaoks võõrad. Mul on teile rääkida mitu erinevat lugu. See lugu, mida täna teiega jagan, juhtus 32 aastat tagasi. Kui minult küsiti, kas oleksin nõus mõnda oma kaotuslugu jagama, olin veendunud, et seda lugu kirja pannes ma enam emotsionaalseks ei muutu. Ometi ei…
Isegi kui lähedase lahkumist võib vanusest või mõnest raskest haigusest tulenevalt ette näha, on siiski tegemist tavapäratu sündmusega. Lahkumishetk saabub ootamatult, tuues endaga kaasa nii leina kui ka vajaduse korraldada kadunukese viimne teekond. Ärasaatmised on ajas muutunud nii kestvuse kui ka elementide osas, kuna paljud varem kohustuslikuks peetud tavad pole…
23 aastat tagasi muutis üks juulikuu päev minu ja minu lähedaste elus kõik. Korraga oli kõik väga teisiti, igaveseks teisiti. Mu isa hukkus liiklusõnnetuses. Tänaseks olen ma elanud ilma isata rohkem aega, kui ma sain elada koos temaga. Mäletan seda päeva osaliselt – on asju, mis on pisidetailideni meeles ja…
“Räägime surmast” veebilehe üks eesmärke, nagu ka nimi ütleb, on normaliseerida surmast rääkimist ühiskonnas. Läbiv teema lehe artiklites on ikka ja jälle, et inimesed pelgavad teemat ning selle tagajärjel kannatavad vaimselt ja emotsionaalselt. Kuid meie suurim rõõm on kuulda tagasisidet lugejatelt, et artiklite sisud on olnud neile toeks raskel hetkel…
Õigus elada, õigus surra! Õigusest elule teemal on räägitud tunduvalt rohkem kui õigusest surra, sest elu on püha kuid surm mitte. Vähemalt nõnda on olnud siinses kultuuriruumis. Mõnes kultuuris on surm siiani au sees, näiteks Mehhikos. Seal selgitatakse juba väikestele lastele surma olulisust elu kõrval. Arvestades mehhiko surmakarnevale, on seda…